Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Allar Jõks ja Mart Luik: kõige vastuolulisema seaduse aasta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Allar Jõks. | FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

Kooseluseadus ei saanud küll 2014. aasta parimaks ega halvimaks seaduseks, kuid tõenäoliselt oli tegemist taasiseseisvunud Eesti ühe kõige kirglikumalt menetletud eelnõuga, kirjutavad žürii liikmed, vandeadvokaat Allar Jõks ja Postimehe vastutav väljaandja Mart Luik.

Mart Luik | FOTO: Toomas Huik

«Tahaksin endalt maha pesta selle Eesti, kes eile Toompeal meelt avaldas.» Nii kõnetas Kristiina Ehin Postimehe arvamusliidrite lõunal neid, kes kaitsevad iga hinna eest traditsioonilist perekonda, «silmis isehakanud arvamusliidri pime pilk».

Seevastu neliteist aasta ema ja isa tiitliga pärjatut tsiteerisid oma kooseluseadusevastases avalikus pöördumises professor Rein Taagepera: «See on selline rahvas, keda järgmisel sajandil enam pole, kui ta kiiremas korras aru pähe ei võta. Musta katku elas üle. Punase kah. Aga vabadus ja heaolu kipuvad käima üle jõu.»

Möödunud aasta õigusloomele tagasi vaadates ei saa ei üle ega ümber kooseluseadusest. Ja mitte sellepärast, et parima ja halvima seaduse konkursi nelja-aastases ajaloos esimest korda pakuti ühte ja sama seadust mõlemas kategoorias.

Julge samm, mis tekitas debati seksuaalvähemuste õiguste kaitse vajalikkusest ja võimalikkusest Eestis. Sellisena võib näha kooseluseaduse tugevust.

Puudused? Kriitikud heidavad seadusele ette deklaratiivsust. Põhiõigused on nende hinnangul juba piisavalt kaitstud ja vähemuste õiguste tegelikuks kaitseks on vaja muuta paljusid kehtivaid seadusi. Ja see töö on seni tegemata.

Eelnõu vajalikkust õigustati 170 000 (!) registreerimata kooselus oleva paari väidetavate hädade lahendamisega. Menetlusõiguslike normide eemaldamisega vajas eelnõu 51 hääle asemel lihthäälteenamust. Kui see ei ole silmakirjalik, mis see siis on?

Taasiseseisvunud Eestis ei ole ühegi eelnõu menetlemine nii teravalt pannud proovile sallivusmäära ning ühendanud ja lõhestanud. Postimees.ee keskkonnas on ligi 9500 lugejat valinud kooseluseaduse halvimaks seaduseks. Vastupidine seisukoht ühendas 6400 lugejat.

Pole kahtlust, et enamik avalikkusest ei pooldanud kooseluseadust ja nende arvamusest rulliti üle. Kui palju aga tuleks õiguspoliitilistes valikutes üleüldse arvestada avaliku arvamusega? Hea sõber, arvamusliider Madis-Ulf Regi on tabavalt öelnud, et kui riiki hakatakse juhtima avaliku arvamuse uuringutele tuginedes, siis on poliitikud võitjad ja riigimehed kaotajad.

Ja ometi just nii see arenenud demokraatiates käib – riigimehelikke, kuid potentsiaalselt ebapopulaarseid otsuseid langetavad poliitikud võimalikult harva. Sedavõrd suur on hirm maksta selliste otsuste eest lõivu valimispäeval.

Kas kooseluseaduse oleks pidanud panema rahvahääletusele? Rahvahääletuse korraldamine küsimuses, kas vähemuste õigusi tuleb kaitsta, kõlab jubedalt. Jah-ei-valikute paratamatuks tulemuseks on võitjad ja kaotajad, mistõttu sallivuse ja mõistmise suurendamisel on see tupiktee. Rahvahääletust saaks sellistes küsimustes endale lubada tugev ja enesekindel ühiskond, kus teistsuguseks olemise talumise kohustust peetakse inimeseks olemise osaks.

Sotsioloog Andrus Saar on avaliku arvamuse uuringutele tuginevat riigitüürimist võrrelnud olukorraga, kus lennureisijad hakkavad piloodile korraldusi andma. Möödunud aastast leiabki näite, kus riigikogu õigusloomes andis järele meedia survele ja avalikule õiglustundele.

Korrakaitseseaduse muutmisega taaskeelustati avalikus kohas alkoholitarbimine. Seadust muudeti turbomenetluses, enne kui selle sobivust saanuks praktikas katsetada. Nüüd oleme ühe keelu võrra rikkamad, selle asemel et piirata vaid teisi häirivat vägijookide tarvitamist avalikus kohas. Soovimatus ja võimetus õigust mõistuspäraselt tõlgendada on viljakaks pinnaseks keeldude Eestile.

Viieliikmeline žürii  valis halvimaks seaduseks riigikogu liikme staatuse seaduse täienduse, millega tugevdati parlamendi liikmete puutumatust ja vähendati vastutust. Õigustus, et õiguskantsler nõudis seaduse muutmist, kõlab silmakirjalikult. Juba seitsmendat aastat ootab täitmist õiguskantslerile antud lubadus muuta sama seadust ja keelata riigikogu liikme kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse.

Hea õigusloome tavaga ei ole kooskõlas seadusandliku monopoli kasutamine iseenda huvides. Parlamendi immuunsuse suurendamiseks puudus avalik huvi ja sellega näidati usaldamatust õiguskaitseorganite vastu. President Toomas Hendrik Ilves, kes küll seadusemuudatuse välja kuulutas, avaldas samas arvamust, et riigikogu liikmete puutumatuse säte põhiseaduses võib olla oma aja ära elanud. Parlamendi arrogantsusest oleks tunnistust andnud ka «lintide hävitamise eelnõu», kui see oleks vastu võetud. Pärast 1. märtsi tahaks näha seadusandlikku kogu, kes ei muretseks ainult iseenda julgeoleku pärast.

Parimaks seaduseks valisime karistusseadustiku revisjoni, mille tulemusena vähendati ülereguleeritust. Sisuliselt kustutati suur osa norme, mille vajalikkust ei suutnud keegi õigustada. Tulemusena ei ole enam iga teine eestimaalane karistusregistris ja vabaneme pätirahva mainest. Eelnõu valmistati ette läbimõeldult, kuulates ja kaasates.

Jääb loota, et sama moodi rehitseb uus riigikogu ka 20 aastase äriseadustiku puhtaks liigsest ja aegunust. Andres Vutt on tabavalt märkinud, et äriseadustiku põhialused pärinevad 1980ndatest, mistõttu pole kindel, kas need reeglid ikka vastavad uutele elulistele olukordadele. Vähendama peaks kasutuid reegleid, pakkuma vähemusosanikele ja -aktsionäridele efektiivset kaitset.

Eripreemiat väärib riigikogu liikme hea käitumise tava. Raske on öelda, et kaua tehtud kaunikene. Nudimise tõttu sealt palju järele ei jäänudki. Vaatamata kõigele tunnustame valmisolekut oma tegevusele eetilised raamid seada. Kuidas tagada selle tava järgimine, on juba omaette küsimus.

Lahkuvat riigikogu oleks aus kiita üldise õigusloome kvaliteedi tõusu pärast. Üldiselt on kaasamine ja normitehniline kvaliteet paranenud. Seda muidugi juhul, kui tegemist ei ole kiireloomulise eelnõuga, mis tuleneb koalitsioonilepingust. Mida ette võtta, et koalitsioonileping ei oleks õiguse loomisel mõtlemise lõpp, vaid dialoogi algus?

Riigikogu kvalifitseeritud vähemusele antud õigus pöörduda riigikohtusse võiks õigusloome teerulli indu vähendada ja sunniks ka opositsiooni erinevaid osalisi koostööd tegema. Sümpaatselt kõlab ka riigikogu majanduskomisjoni esimehe pakutud keeld kolm kuud enne valimisi seadusi vastu võtta. Mitmedki seaduseandja viimase hetke sammud kannavad valimiste pitserit.

Hea õigusloome tava on Teenusmajanduse Koda ellu kutsunud eesmärgiga suurendada Eesti konkurentsivõimet. Raske on mitte nõustuda vandeadvokaat Karin Madissoniga, kes möödunud aasta seadusloomes nägi valitsemas ettevõtlust ahistavaid suundumusi. Kuidagi teisiti ei ole näiteks võimalik hinnata muudatust, millega ei tagata enam töötuna arvelevõtmise võimalust töötajale, kes on ka mõne äriühingu juhatuse liige. Seda isegi siis, kui juhatuse liikme staatusega sissetulekut ei kaasne. Kuigi põhiseadus otsesõnu ei keela rumalaid otsuseid, võiks kõik eelnõud läbi lasta terve mõistuse filtrist.

Käibemaksuseaduse muutmise seadus, mis kohustab kõiki ettevõtjaid deklareerima üle 1000-euroseid arveid, nimetati halvima seaduse kandidaadiks juba teist aastat järjest. Riik ei jätnud jonni ja otsustas ikkagi karistada lisakohustusega kõiki ausaid ettevõtjaid, selleks et lihtsustada üksikute petturite tabamist.

Millise erakonna valimisprogrammist võiks leida üleskutse, et ümberjagamise asemel tuleks ettevõtlikkus au sisse tõsta? Vaid nii on võimalik üles ehitada riik, mis on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. Riik, kus ei arvata, et kui ettevõtja naeratab, siis järelikult on tal õnnestunud riiki tüssata.

Tagasi üles