Eestlased aktsepteerivad eestlasena kõiki, kes seda tahet üles näitavad, kirjutab Anvar Samost (IRL). Me peame andma põhjust selliseks tahteks võimalikult paljudele oma venekeelsetele kaasmaalastele.
Anvar Samost: kuidas saada eestlaseks?
13. jaanuar 2015, 16:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olenemata sellest, kui palju me tegevuskavasid ja projekte kirjutame ning nende täitmiseks aega ja raha kulutame, on lõimumine lõpuks ikka inimese identiteedi ja enesemääratluse küsimus.
Kuidas saada eestlaseks? Kõlab nagu küsimus, kuidas saada ilusaks või kuidas saada rikkaks? Tegelikult on eestlaseks saamine lihtne. Selleks et eestlased kedagi eestlasena tajuksid, ei ole tollel vaja isegi a) elada Eestis või b) omada Eesti kodakondsust või c) rääkida eesti keelt. Kui pisut mõelda, siis leiab konsensuslikult ja vaikimisi eestlaseks peetavaid inimesi, kes ei vasta ühele, kahele või lausa kõigile kolmele loetletud kriteeriumile.
Aga alustame kaugemalt. Eesti on alati olnud maa, kus koos eestlastega on elanud arvukalt teisest rahvusest inimesi. Praegu on neid ligikaudu 30 protsenti, suur osa Eestisse nõukogude ajal ümber asunud või nende järeltulijad.
Eestlaste seisukohast vaadates on venekeelsete kaasmaalaste kuvand viimase 25–30 aasta ehk ühe inimpõlve jooksul olulisel määral muutunud. Ühisteadvusest on taandunud nõukogude võimu päevadel eestlasi ähvardanud oht jääda omal maal vähemusse. Samamoodi sai juba 1990. aastate keskel selgeks, et enamik Eesti venelastest ei lähe siit kuhugi. Lahkujaid oli alguses arvukalt, näiteks venelaste koguarv Eestis langes 1989. ja 2000. aasta vahel 26 protsenti, kuid see oli ühekordne muutus.
Ilmselt oli sarnaselt ühe monumendi ümberpaigutamisega ka Eesti venelaste tulemuslikumaks lõimimiseks parim hetk vahetult iseseisvuse taastamise järel. Eespool kirjeldatud kartused ja ootused ning keskendumine riigi ülesehitamisele jätsid venelased siiski eraldatuna oma maailma, kus tollane keskealiste põlvkond on jõudnud vanaks jääda ja tollased lapsed täiskasvanuks saada.
Kuna kiireid lahendusi enam ei ole, siis tegeleme juba pikka aega vormiliste asjadega. Paralleelselt on aga Venemaa üles ehitanud kaasmaalaste poliitika, mis kahjuks on osa agressiivsest välispoliitikast ja paneb ka meid üha enam venekeelseid kaasmaalasi vaatama kui kedagi, kelle südamete ja hingede üle tuleb «võidelda», kellest osa on juba äkki «kaotatud» ja keda tuleb «mõjutada».
Erinevalt Venemaast on Eesti vaba ühiskond, kus riiklik mõjutusprogramm ja ühele osale elanikkonnast suunatud propaganda on loodetavasti mõeldamatud. Samas on täiesti mõeldav, et riik kasutab haridus-, kultuuri-, majandus- ja regionaalpoliitilisi instrumente. Vaatame mõnda neist.
Miks eksisteerivad Eestis ikka veel venekeelsed lasteaiad? Aus vastus on, et need on olemas eelkõige piirkondades, kus eestikeelsete perede osatähtsus pole valdav ja võib tekkida olukord, et nominaalselt eestikeelse lasteaia tegelik igapäevakeel on vene keel. Kas siin saaks midagi ära teha? Sõltub meie tahtest ja oskusest leida paindlikke lahendusi.
Venekeelse avalik-õigusliku ringhäälingu suurim häda tuleneb avalik-õigusliku ringhäälingu kui terviku positsioonist Eestis. Liiga palju on olnud poliitikute tungivaid ettepanekuid programmi ja kanalite kohta, liiga vähe raha ja eelkõige liiga vähe kindlust rahastamise pikaajalise vaate osas.
Eesti venekeelset kogukonda kujundava ja ühendava venekeelse teleprogrammi loomine peaks algama rahvusringhäälingu pikaajalisest rahastamiskavast ning poliitilise sõltumatuse tugevdamisest. Millise sõnumi saadab venekeelsetele kaasmaalastele teadmine, et neile suunatud telekanalit hakkas Eesti riik looma üksnes Ukraina sündmuste mõjul, kaasates muu hulgas kaitsepolitseiameti, ning programmi mahu kohta tegi otsuse valitsus?
Või mida arvata sellest, kui venekeelse kanali loomise tõttu jääb eestikeelse programmi tootmiseks raha vähemaks? Aga oht on olemas, meenutage näiteks aastatagust poliitilist käteväänamist spordiülekannetega.
Kas me oleme valmis andma rahvusringhäälingule senisest palju suuremat majanduslikku kindlust? Kas selleks võiks sisse viia mingit liiki ringhäälingutasu või -maksu? Ja kui ruttu me harjume sellega, et usaldusväärne venekeelne ajakirjandus vabas Eestis ei saa olla riigitruu?
Kõige parem lõimumispoliitika on teadagi majanduspoliitika, mis tagab inimestele võimaluse sobivat ja tasuvat tööd leida. Lihtne näide: kui valitsus ei oleks 2013. aastal ootamatult (ja nagu riigikohtu otsus hiljem näitas, ebaseaduslikult) tõstnud keskkonnatasusid, hakkaks VKG diislikütuse rafineerimistehas sel aastal juba valmima. «Võtmed kätte»-ehitusleping oli täpselt keskkonnatasude tõstmise hetkel allakirjutamiseks laual, kuid läks riiulisse.
Ida-Virumaale, mis teatavasti on venekeelse enamusega piirkond, jäi tulemata ligikaudu 450 miljoni euro suurune erasektori investeering, loomata mitusada heapalgalist töökohta.
Viimased kuud on valitsus põlevkivisektori nafta hinna langusest tuleneva hädaolukorra suhtes ükskõikne olnud. On teada, mida saaks asja leevendamiseks teha, kuid puudub poliitiline tahe. See ei ole Harjumaa, see ei ole isegi Tartu. See on Ida-Virumaa, need on kellegi teise valijad, kui neil ikka üldse on valimisõigus. Ja need valijad saavad taas kinnituse, et valida pole kedagi peale selle, kes on rahvustunnuse alusel kõige lähedasem, kes töökohtade asemel lubab venekeelse hariduse toetamist ja nii edasi.
Kui räägime Ida-Virumaast, siis majanduspoliitika järel paremuselt järgmine lõimimispoliitika on regionaalpoliitika. Lisaks kohalikele eestlastele tahavad ka kohalikud venelased, et Eesti riiki oleks Ida-Virumaal rohkem kohal. Eesti riik tähendab siinkohal näiteks Tartu Ülikooli Narva kolledžit, mis on enam-vähem ainus särav näide, mida tuua saab.
Aga Ida-Virumaal võiks olla ka sisekaitseakadeemia, Riigimetsa Majandamise Keskus, lisaks vanglate osakonnale veel mitmed riigiasutused, mille tegevuse ei nõua Tallinnas Rävala puiestee ja Toompuiestee vahelisel alal asumist. Kuidas aga läks hiljuti hääletus sisekaitseakadeemia Narva viimise üle riigikogus? Enamik seda ettepanekut ei toetanud.
Kuidas siis saada eestlaseks? Vastus on lihtne, sama lihtne kui vastus küsimusele «Kuidas saada õnnelikuks?». Tuleb tahta olla eestlane. Eestlased aktsepteerivad eestlasena kõiki, kes seda tahet üles näitavad. Me peame andma põhjust selliseks tahteks võimalikult paljudele oma venekeelsetele kaasmaalastele.