«Riigil ei ole vahendeid.» See lause toimib paljukuuldud ja -korratud võlusõnana, diskussioonide lõpetajana. Kui ikka vahendeid ei jagu, siis ei ole ka midagi parata. Elame ja loodame, et kunagi leitakse need puuduvad vahendid ning jutul lõpp.
Kaarel Vanamölder: turvalisuse tõstmise hind – üks inimene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprilli alguses ehmatas avalikkust traagiline lugu Saaremaalt. Kõrkvere rannas juhtus õnnetus, kui kaldalt pääses merele triivima paat, laps sees. Hirmunud laps hüppas paadist välja. Kuigi politseinikud, päästjad ja kiirabi kogunesid Kõrkvere rannale, ei saanud paarikraadisesse vette karanud poisikesele keegi neist appi minna, sest neil puudus päästepaat. Kvalifitseeritud päästjad seisid ja vaatasid jõuetult kaldal, kui laps hukkus. Orissaare tuletõrjekomandol pole päästepaati juba mitu aastat, nentis Postimees (Postimees.ee, 9.04.).
Mis sai edasi? Samas Postimehe artiklis tunnistas siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus: «Traagiline sündmus Kõrkveres näitas, et peame oma mere- ja veepäästevõimekuse tõstmisesse rohkem panustama, et politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ja vabatahtlikud moodustaksid tõhusa ja kiirelt reageeriva võrgustiku.»
Võimalik, et tänaseks on Kõrkvere randa päästepaat tekkinud ja kirjeldatud õudne situatsioon ei saa vähemalt selles paigas enam korduda. Kasutan meelega verbi «tekkima», mille sünonüümseteks vasteteks toob seletav sõnaraamat verbid «algust saama», «kujunema», «moodustuma» ning ka «(märkamatult, ootamatult) ilmuma» (vt: eki.ee). Tekkimine on spontaanne ja iseeneslik, vastandudes planeeritud tegevusele. Päästepaat (eeldusel, et see seal siiski juba on) võis ju vabalt moodustuda või ilmuda õnnetusjärgselt Kõrkvere rannale näiteks mõne kohaliku ettevõtja annetuse või vabatahtliku korjanduse kaudu. Suhtlusportaalides, telesaadetes jne korjatakse ikka raha haigete, kodu kaotanute, hädas olevate loomade ja kõigi teiste aitamiseks, kes vastasel juhul vireleksid lootusetult edasi.
Eeldusel, et Kõrkvere rannas on nüüdseks päästepaat, võime järelikult tõdeda, et turvalised on ka Kõrkvere kõrvalrannad nii kaugel, kui alus sõita jõuab. Selleks, et Kõrkverre võiks üldse tekkida päästepaat, pidi juhtuma õudne tragöödia, pidi hukkuma laps.
Sel teisipäeval käisid mitmed ministrid Eesti Vabariigi kagupiiril ning otsustasid, et piirijoone puhastamise ning piiri korrektse mahamärkimisega tuleb alustada kohe, sõltumata Eesti-Vene vahelise piirileppe ratifitseerimisest (Postimees.ee, 23.09). Järelikult leiti selleks ka vahendid.
Piir on tarvis vähemalt selles kagulõigus korda teha, et sealt ei saaks enam niisama lihtsalt inimesi röövida. Hea küll, siiani pole selge, kummal pool piiri kapo töötaja röövimise hetkel tegelikult viibis ja kodanikuna ma lihtsalt olen otsustanud uskuma Eesti riigi seisukohti. Kui luurajat poleks kagupiirilt ära tõmmatud ja Moskoovia vanglasse veetud, poleks ministrid ja teised onud-tädid sel nädalal piiril käinud. Piiri korrastamiseks poleks raha eraldatud, sest riigil pole vahendeid.
Kõrkvere juhtumis ning piiriintsidendis kordub üks ja seesama muster. Selleks, et leitaks vahendid, peab esmalt toimuma midagi erakordset, sageli midagi erakordselt hirmsat. Ülimalt küüniliselt väljendades tuleb olla rõõmus, et Kõrkveres hukkus just laps, sest õnnetuse koletus kajas meedias võimsalt, palju võimsamalt, kui hukkunuks oleks keskealine napsimehest kalur. Piirilt röövitud kapo töötaja on sümbolina märksa võimsam kui sama piirilõiku ületavad eksootilised illegaalid või salakaubavedajad.
Kõrkvere on kõrvaline koht, piirilõik Meeksi lähedal niisamuti. Tõenäosus, et neis paigus upub uuesti mõni laps või kaob luuraja, on kaduvväike. Kasutades sümbolikeelt, siis kõrkveresid on Eestis palju. Selleks, et need kohad saaksid tähelepanu, peab esmalt juhtuma midagi kohutavat. Päästepaadi hinnaks on üks inimene, veel parem: üks laps.