Ukraina lennukatastroofi uurimise juures on suurim küsimus, kuidas panna selle põhjustajad oma tegude eest vastutama. Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamine, mis tõi endaga kaasa 298 hukkunut, on Ukraina pinnal toimuva konflikti suurim tsiviilohvrite kaotus. Ehkki kõik konflikti osalised, venemeelsetest separatistidest Ukraina legitiimse valitsuseni, on lubanud juhtumit objektiivselt uurida, on katastroofijärgsed päevad möödunud eelkõige teineteise süüdistamisega.
Tõsiasi, et lennuõnnetuses enim kaotusi kandnud Holland pääses oma spetsialistidega lennukirusude ja hukkunute juurde neli päeva pärast katastroofi toimumist, näitab pigem Ida-Ukrainas ajutiselt väega võimu haaranute tahtmist juhtunut kinni mätsida. Just separatistid näitasid lennuki allakukkumise järel suurt initsiatiivi hukkunute kokkukorjamisel ja lennuki mustade kastide otsimisel. Eri osaliste käitumist võib võrrelda Ukraina kriisi eelmise suure veresaunaga, mis toimus 18.–20. veebruarini Kiievi tänavatel Maidani väljaku lähistel, kui snaiprikuulidega tapeti enam kui 100 inimest.
Venelaste meediakanal Russia Today oli toona kärme avaldama Ukraina julgeolekuteenistuse Berkut endise kõrge juhi Vladimir Kraševski kommentaare selle kohta, kuidas sisejulgeolekuteenistused pole selles tapmises kindlasti osalised olnud. Pigem olevat ohvriks olnud Berkuti töötajad, kuigi snaiprikuulidest tapetuist oli suurem osa siiski Maidani aktivistid.
Ukraina ülemraada avalikustas juuli alguses oma ajutise komisjoni raporti, milles kinnitatakse raadioluure andmetele tuginedes, et tapmised panid toime julgeolekuteenistuse eriüksuse Alfa snaiprid, kes tegid seda pagendatud presidendi Viktor Janukovõtši käsul. Samale seisukohale on jõudnud ka kõik sõltumatud uurijad. Samas pidi ülemraada uurimiskomisjon tõdema, et tapmisjuhtumite kohtumenetlust tagantjärele teha on võimatu, sest asitõendid on hävitatud ja relvad, mis eriüksuslastele laost välja jagati, samuti kaduma läinud.
Ukrainas rahumeelsetest meeleavaldustest alanud revolutsioonist on tänaseks päevaks saanud kodusõda – selle sõna vältimisel või eufemismide otsimisel ei ole enam mõtet.
Sõjas tsiviilisikuid tapnud on sõjakurjategijad ning sõjakurjategijatega peab tegelema Haagi rahvusvaheline kriminaalkohus. Praegu ei tundu aga kurjategijate vastutusele võtmine lähiajal reaalsena. Nii võib Ukraina kriis lõpplahenduse saada alles kümnendite pärast.
Mäletate, mis juhtus Serbia sõjaroimaritega? Bosnia serblaste sõjaline liider Ratko Mladic sai pärast oma kuritegusid veel 15 aastat redus olla, Serbia ekspresident Slobodan Milosevic jõudis aga sõjakuritegude pärast neli aastat kohut käia, kuid suri enne otsuseni jõudmist.
Ukraina ekspresident Viktor Janukovõtš resideeris hiljutiste andmete kohaselt veel Venemaa presidendi Vladimir Putini puhkusepaigas Sotšis, samas kui Putin ise saab Ukrainas toimuvale keskendumata veeta nädala Ladina‑Ameerikas.
Nende vastutusele võtmine sõjakuritegude või nendele kaasaaitamise eest nõuab sõltumatutelt uurijatelt tõsist tööd ja nutikust, muidu jäävadki süütute ohvrite omased igaveseks õiglusest ilma.