Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik tõdeb, et euroopaliku diplomaatia – pigem ähvardused, mitte teod – tulemuseks Venemaa suhtes on mastaapne sõda, sajad tape-tud, tuhanded hästi relvastatud, Ukraina riigi vastu sõdivad sõjardid, kümned neile üle piiri saadetud sõjamasinad ja üks allatulistatud tsiviillennuk 298 inimesega pardal.
Veretasu, silm silma vastu, duellid – need asjad paistavad tänapäeval paljudele lollusena ja metsikusena, kuid kunagi, enne toimivate õigusriikide teket, olid nad teadagi ühiskonna tähtsaks institutsiooniks. Kui sulle tehakse liiga, pead ise ennast kaitsma. Ja samas – tihtipeale isegi endale teadvustamata – kaitsed ka reegleid, korda ja rahu ühiskonnas. Kui sa seda ei tee, kui ei kutsu näiteks oma vaenlast duellile, muutud ise ühiskonna silmis heidikuks.
Rahvusvahelist õigust pole teadagi olemas. Selles mõttes, et pole olemas «rahvusvahelist riiki», «rahvusvahelist kriminaalkoodeksit» ega «rahvusvahelist politseid». On vaid lepingukogum, millest pooled peavad kinni vaid niikaua, kui ise seda vajalikuks peavad. Üsna sarnane olukord mõne lõdva feodaalse riigiga.
Ning nüüd, pärast seda, kui Malaisia lennuki tulistasid alla Ukrainas tegutsevad Vene separatistid, on ka Euroopa suurriikide – aga samuti USA – poliitikute olukord üsna sarnane mõne solvatud aadliku omaga. Sa pead väljakutsele vastama, või – väga piltlikult öeldes muidugi – muutud oma ühiskonna ja maailma silmis põlatud heidikuks.
Nüüd võib-olla küsivad hukkunud hollandlaste, sakslaste, brittide kaaskodanikud Euroopa liidritelt: «Ja mida teie olete teinud selleks, et süüdlased saaks karistada, ja et üldse kogu selle asja, mille Venemaa on Ukrainas kokku keeranud, ära lõpetada?». Korraldasite kohtumisi, et korraldada eelkonsultatsioone läbirääkimiste võimalikkusest? Ähvardasite sanktsioonidega? Neli kuud järjest. Njah ...
Tegelikult muidugi vale. Lihtkodanikel pole kombeks selliseid asju poliitikutelt küsida. Seda küsib pigem vaba ajakirjandus. Aga eks selle mängu reeglid ole juba kord sellised: poliitikud ja meedia arvavad, et kodanikud justkui peaksid midagi säärast küsima, ning toimetavad vastavalt sellele kujutelmale.
Moskva ja Donbassi «rahvavabariikide» fännid kindlasti vaidlevad vastu, et «mis separatistide poolt alla tulistatud»? Juurdlus ju alles käib, miski ju pole veel selge. No ikka on üsna selge küll. Kohe pärast lennuki allatulistamist hooplesid separatistid ise selle saavutusega, arvates et tegu oli Ukraina sõjaväe transpordilennukiga. Siis saabus šokk. Seejärel, mõne aja pärast, hakkas Vene ja separatistide allikatest laekuma vasturääkivaid versioone, idiootsuse eri astmeil. Et see võis olla Ukraina raketitõrjesüsteem Buk (Huvitav, keda see Ukraina õhutõrje siis jahtis, kui nende vastastel ei ole lennukeid?). Et Malaisia lennuki lasi alla Ukraina hävitaja, mida olla näinud üks kohalik nimeta naine. Et separatistidel ei ole Bukki (kuigi nad ise kiitlesid avalikult juuni lõpus, et on), et Boeing sai tabamuse 200 kilomeetri kaugusel kukkumiskohast Dnepropetrovski oblasti kohal, ja tagatipuks oletus, et mõned – mõned! – inimesed lennuki pardal oli surnud juba enne õnnetust.
Sellest kõigest on palju kirjutatud, ka Postimehes, üldjoontes pildi visandamiseks piisab küll, kui sa just ei ammuta kogu oma informatsiooni Vene televisioonist.
Üsna selge on see, et nad ei lasknud tsiviillennukit meelega. Seega, ei olnud see päris terroriakt, nagu seda nimetavad Ukraina võimud. Selgusetuks jääb vaid see, kas Buk oli Venemaalt toodud, kas sellel oli Vene sõjaväelastest meeskond ning kas ja mis määral toetasid süsteemi tööd Vene radarid. Teisisõnu, missugusel määral täpselt on Vene võimud otseselt seotud 298 süütu inimese tapmisega.
Kuid poliitiliselt ei tohiks sel väga suurt tähtsust olla, sest Venemaa üldine seotus selle sõjaga on kõigile nagunii enam-vähem selge.
Ning vaatamata sellele selgusele – Krimmi loost rääkimata –, oli Lääne senine vastus sellele väljakutsele üpris naeruväärne.
USA eelmisel nädalal kehtestatud finantspiirangud Rosnefti, VEB-panga, Gazprombanki ja teiste suurfirmade suhtes on juba ehk midagi tõsisemalt võetavat. Julge samm. Sobiks suurepäraselt hoiatusena tõeliste sanktsioonide eest umbes neli kuud tagasi, kohe pärast Krimmi annekteerimist.
Mida aga on seni teinud – õigemini, tegemata jätnud – Euroopa, see on Moskvat pigem julgustanud kui peatanud. Ka päev pärast reisi MH17 ja 298 inimese, sealhulgas nelja sakslase, hukku ütles Angela Merkel ajakirjanikele, et uutest sanktsioonidest olevat vara rääkida, ja et raskustest partnerluses Vladimir Putiniga peab üle saama. Venemaal, aga ka mujal, arvatakse, et Merkeli suu läbi kõnelevad Siemens, BASF ja Deutsche Bank. Suurfirmade juhid ei taha ilmselt mõelda selle peale, et see leplikkus võib hiljem palju rohkem maksma minna, kui mõnede praeguste Venemaaga seotud projektide külmutamine.
Peale Euroopa majanduse seotuse Venemaaga on mõned kommentaatorid lääne taktikat «pigem ähvardused, mitte teod» õigustanud sellega, et ähvardajad tahavad iga järgmise pisisammu eel või järel jätta Moskvale taganemisteed, järjekordset viimast šanssi.
Arusaadav, muidugi. Klassikaline euroopalik diplomaatia. Tulemuseks suur sõda, sajad tapetud, tuhanded hästi relvastatud, Ukraina riigi vastu sõdivad sõjardid, kümned neile üle piiri saadetud tankid, suurtükid ja Gradid ning üks allatulistatud tsiviillennuk 298 inimesega pardal.
Plussiks võib muidugi pidada seni justkui ärahoitud Venemaa otsest sissetungi Ukrainasse väljaspool Krimmi.
Hea küll, me ei tea ega saa vist teada, mis oleks võinud olla, kui EL ja USA oleksid käitunud teistmoodi. Kuid igal juhul peale taktikaliste kaalutluste justkui peaksid tõeliste riigimeeste ja naiste, suuriikide juhtide puhul toimima ka teised tegurid. Riigi eneseväärikus ja strateegiline visioon näiteks.
Sanktsioonidel on vähemalt kaks tahku. Üks on avalikult deklareeritav soov sanktsioonide objekti millekski sundida. Üsna lootusetu soov, nagu maailma uusim ajalugu on näidanud. Ja teiseks tahuks on soov kaitsta oma au ja väärikust. Vastata nõnda väljakutsele. Ning kaitstes enda või oma sõbra au, kaitseb duellandist riik ka seda maailmakorda, mida ta õigeks peab.
Euroopa liidrid viimase nelja kuu jooksul muudkui jätsid Moskvale nn viimast võimalust. MH17 reisi tragöödia võib asjade käiku pöörata niiviisi, et nüüd hoopis on neil lähiaastateks viimane võimalus näidata, kui kõrgelt nad oma riikide au ja väärikust, oma väärtusi, hindavad ja millist maailmakorda tegelikult õigeks peavad.