Neli aastat kestnud ettevalmistus. Professionaalne visuaal. Laulupeo muuseum. Suurepärane PR. Rahvusvaheline meediakajastus. Hästi korraldatud liiklus, parkimiskohad, telefoniäpp, LED-suunaviidad, veepihustid kuuma ilma puhuks – selline on meie laulupidu, kirjutab reklaamiagentuuri Der Tank juht Joel Volkov. Kui mitte seekord, siis ehk viie aasta pärast?
Tegelikult algas see juba neli aastat tagasi, kui näidati äsja lõppenud laulupeo uut visuaalset nägu. Ma ei oska selle kohta muud öelda kui «hõrk». Vaimustav ja kirgas segu Põhjala kindamustri motiividest ja noodikirja rütmist – värviline, skaleeritav ja interaktiivne, moodustades kindlas maatriksis kaleidoskoopilisi mustreid vastavalt heli tugevusele ja kõlapildile. Lihtne idee, kuid kuratlikult geniaalne leid ühe nii dünaamilise nähtuse jaoks, nagu seda on laulupidu. Mitte nagu eelmine laulupidu, kus ilmselt LaMuu jäätisefirma oli kogu graafika neile annetanud. Respect LaMuule, aga mis on jäätisel ja laulupeol ühist?
Ei võtnudki rohkem kui aasta, et iga viimane kui vähegi tõsiselt võetav disainiblogi üle maailma meie laulupeo uut identiteeti refereeriks. Ja Art Directors Clubi identiteedikategooria Kuldpliiats ning Cannes’i disainikategooria grand prix olid lihtsalt vormistamise küsimus.
Aga see selleks – rong oli kuldsete lõvide jagamiseks juba jupi maad edasi liikunud. Laulupeo muuseum. Rännak läbi aja – justkui segu Energia Avastuskeskusest ja ABBA muuseumist Stockholmis. Lineaarne, kuid oma interaktiivsuses nii pagana haarav. Kuidas pagan nad nii lihtsate vahenditega seda teha suudavad...
Igatahes läks peale minu liimile nii Fast Company kui ka New York Times. Esimene isegi nii hullult, et pani Hirvo Surva oma USA versiooni esikaanele – «The man who makes the nation the choir» (mees, kes teeb rahvusest koori). Ameerikalikult üle pakutud, aga samas – why not?
Müts maha Stenbocki helgemate peade ees, kes pärast Milano fiaskot (pean silmas seda ebaõnnestunud esinemist EXPO-l) ja peaaegu läbikukkunud «Eesti 100» juubeliüritusi suutsid ennast kokku võtta ja korraliku rahvusvaheliste meediasuhete juhi kaasata. Margit Wennmachers firmast Andreessen Horowitz – mitte keegi poleks uskunud, et see naine võiks kasvõi Eesti lähedalegi sattuda. Kuigi sellest pole juttu olnud, kahtlustan endamisi Tammkivi-Jürvetsoni duot, kes suutsid Margiti Silicon Valleys pagan teab mis vahenditega ära rääkida. Võib-olla meis siiski on midagi?
Igatahes pärast selle daami pilti ilmumist hakkas asju juhtuma. Ajakiri Elle tegi möödunud aasta lõpus rahvusmoe erinumbri, kus Eesti sai jaburalt palju tähelepanu. Laulu- ja tantsupeost räägiti Xenia ja Antonio kollektsioonide ees ja järel. Ajakiri Economist on võtnud üha reipamalt sõna väikeste, kuid kontsentreeritud rahvusriikide äriidentiteedi vooruste teemal.
Sealt edasi ei viitsinud isegi Postimees enam registreerida neid kümneid rahvusromantilisi teemakäsitlusi sadade erinevate nurkade alt üle maailma, kust ikka ja alati kõlas läbi Eesti laulu- ja tantsupidu ning meie müstiline rahvuslik pärand koos või ilma meie ulmelise IT ning Smart City mantraga. Justkui Läti ja Leedu laulupidusid polekski olemas...
Mingil hetkel hakkasin ma ennast tundma justkui šveitslasena – täisväärtusliku väikerahva esindajast maailmakodanikuna. Noh, kui teised meist nii hästi räägivad, äkki me olemegi siis midagi väärt?
Aga tagasi teemasse. Minu eelmise korra laulupeokülastuse kogemus oli masendus kuubis. Ja seetõttu ma tegelikult kartsin tänavu peole minna. Asi on selles, et ma pole laulja – ma olen pealtvaataja. Ma ei saa sõita Nõmmelt lastega rattaga Piritale. Ja bussiga minna pole ka võimalik, kuna need on lihtsalt puupüsti täis.
Ma ei tea, mis selle viimase viie aastaga on juhtunud, aga kõik oli teisiti. Pirita tee oli muudetud nutikaks parklaks, kus sajad assistendid juhtisid liiklusvooge nii, et kordagi ei tekkinud liikumispause. Olukorrale reageerivad LED-suunaviidad, parkimissektorite tähised, sõbralikud reguleerijad, loogilised liikumisteed erinevatele liikumisvoogudele – kõik see hakkas juba Tondilt vaikselt pihta ja kulmineerus sujuva parkimisega Orlovi lossi juures. Ja justkui sellest oleks vähe – Tesla logodega, väga Segway moodi veduritega elektrivankrid viisid parklatest inimesi laululava väravasse.
Ilmselt oli see mingi kommertsiaalne promo-erilahendus, kuna vankritel olid World Smart City Summiti logod, mis toimub sügisel Tallinnas (vist päris suur üritus, kõik maailma suuremad linnad on esindatud – vähemalt nii ma aru sain). Mis oli aga lahe, oli see, et vankris olid ekraanid, kust tuli otseülekanne laulupeol toimuvast ning paralleelselt jooksis kava, kust sai aru, kaugel pidu juba on.
Tegelikult laadisin ma juba seal vankris oma telefoni laulupeo ametliku äppi – mulle ilmus ekraanile lihtsalt vastav pakkumine ja nii lihtne see oligi. See oli muide esimene kord, kus ma seda ilma raevu minemata aktsepteerisin.
Tegelikult oli see vidin palju enamat kui lihtsalt mingi suvaline äpp. Kontserdi ajal oli sellest igal juhul suur abi.
Esiteks kogu kava interaktiivselt süvitsi lõpuni välja (isegi lapsepõlvesõber Tõnu lapsepõlveni). Teiseks kokkulepitud sõprade leidmine nii plaani kui ka suuna järgi. Kolmandaks kõikide müügipunktide leidmine, ja mitte ainult – ka navigeerimine vastavalt rahvatihedusele. Ja neljandaks ja viiendaks ja kuuendaks – pole vist mõtet loetleda seda kõike, miks enamik rahvast käis ringi, telefon käes.
Nüüd on kontsert läbi, kuid see äpp muutus omamoodi arhiiviks – kust ta aru saab, mida ma vaatasin ja mis mul tähelepanuta jäi? Mul on siin kõik laulud, ma saan valida nurka, kust vaadata, ja uurida nii teoste kui ka tegijate taustu. Koos kommentaaridega. Vabalt. Multi-tasking, you know! Igatahes kihvt. Eriti äge oli see koht, kus «Mu isamaa» ajaks paluti kõigil telefonid ekraaniga taeva poole tõsta ja siis näidati suurelt ekraanilt, mismoodi kõik 100 000 väikest ekraanikest oli ühendatud üheks suureks lauluväljakusuuruseks pildiks, mis voogas ja näitas aeg-ajalt Gustav Ernesaksa ning mingite muude tegelaste pilte. Ma ei tea, miks, aga see kuidagi puudutas mingil kummalisel moel. Ma sain olla üks piksel mingis suuremas pildis. Imelik, kuid tähendusrikas kogemus.
Üleüldse – lauluväljak oli võrreldes eelmise korraga tundmatuseni muutunud. Selged ja läbimõeldud käiguteed (võiks öelda, et suisa käigumaanteed), mida julgestasid lugematud rahvusromantilised, kuid asjalikud abilised, kes kõrvaldasid iga tropi, mis võis hakata tekkima. Ühest lauluväljaku otsast teise liikumine ei võtnud tunde, vaid minuteid. Ma olin sellest omamoodi šokis. Selged LED-viidad, mis informeerisid soovitavatest liikumissuundadest, kui oli soov kuhugi kindlasse punkti jõuda (näiteks WCsse!) ja mis muutsid soovitusi vastavalt masside koondumisele või liikumisele.
Nädala alguses oli selge, et see laulupidu tuleb eelmisest palju vihmasem, aga NATO hävitajad suutsid oma tsükloneid hajutavate ultrahelirakettidega päikese välja võluda – kõik kohale tulnud kroonitud pead ja niisama megakuulsused väärisid ju viisakat vastuvõttu. See aga tähendas, et oli täpselt sama palav kui eelmine kord. Ma ei tea, kes oli see geenius, aga igal juhul suur tänu talle nende uduvihmatorude eest, mis aeg-ajalt liikumisteid ääristasid. See oli väga värskendav ning hoidis ilmselgelt ära mitu kuumarabandust. Ja ma kahtlustan, et ilmselt sama tegelane mõtles ka sellele, et teisel pool laulukaart tahavad äkki ka inimesed laulupeost osa võtta, ning paigutas sinna ekraanid ja korraliku helitehnika.
Väga mõnus oli istuda (!) Eesti gurmeetoitu nautimas selles mega-välirestoranis, kus tüdrukud rulluiskudel imemaitsvat roosi-kamapudingut ette tassisid (minu totaalne lemmikmaitse sellelt laulupeolt). Ahjaa, see äpp, millest ma enne rääkisin – sellest sai ka erinevate restoranide laudu broneerida ning tellimusi teha. Väga smart.
Ühesõnaga – ma sain esimest korda aru, et laulupidu ei ole pelgalt nostalgiahõnguline lauljatele mõeldud üritus, vaid absoluutselt tänapäevane, fenomenaalne ja mõnus üritus kõigile – Eesti visiitkaart maailmas. No kui isegi Hispaania kuningas koos Rootsi kroonprintsiga ei pidanud paljuks tulla, siis mida siin enam rääkida.
Täna kuulsin raadiost, et kohal olid käinud pea kõikide maailma mõjukamate meediamajade esindajad.
Üritust transleeriti paarikümnes keeles üle maailma. iConcert ja Mezzo ning isegi Discovery planeerivad erisaateid meie rahva laulufenomenist – igaüks oma nurga alt muidugi. Avalikult ja incognito osales pealtvaatajate hulgas mitusada maailmakuulsust, et oma silmaga näha Pärdi lõpuoratooriumi ning Wilsoni «tantsivaid õhupalle», mis seda saatsid.
See, mida Google koos Boeinguga nende heeliumdroonide ja aerokaameratega tegi, oli lihtsalt uskumatu – kuidas on võimalik teha nii, et miljonid inimesed üle maailma saavad üle interneti igaüks teha oma personaalsete ülesõitudega režii meie väikesest armsast laulupeost. Ilmselt on seal mingi räme matemaatika vahel, kuna need droonid ju ei liikunud, vaid lihtsalt seisid mustris kõrgel õhus. Minu meelest matkis see muster ühtlasi selgelt ka laulupeo sümboolikat.
Igatahes võimas!
Ma ei saa ainult ühest asjast aru. Miks ei saanud seda kõike teha juba eelmine kord? Kõik need suhted, sidemed, tehnilised lahendused ja muu vajalik on olemas olnud kauem kui viis aastat. Laulupidu ise üle saja aasta. Samamoodi nagu meie riik. Kas me tõesti hoolisime endast ja oma ainsast rahvast tõeliselt siduvast nähtusest nii vähe, et ei suutnud mõelda enama kui hädavajaliku peale?
Kes oli see tola, kes ütles, et laulupidu on ainult lauljate asi ja kõik teised võivad metsa minna? Minu meelest on see olnud meie võimalus juba ammu. Võimalus, kuhu tulnuks investeerida aega, teadmisi, vahendeid, suhteid ja raha (palju raha). Tulevik on täna ja meie oleme tulevikku suunatud väike rahvas, kelle ekspresident oli selfitegijast 9gags’i staar ning IT-apostel. Mida kuradit me nii kaua passisime?!
Üks on kindel: senine koonerdav, vanaaegne, vaatajat ja maailma ignoreeriv laulupeo formaat ja konfiguratsioon oleks varem või hiljem surmale määratud. Jumal tänatud, et keegi suutis seda aegadetagust paradigmat muuta.