Täna on Taavi Rõivase valitsuse ametisoleku 100. päev. «Ta näib seda kindlasti nautivat,» hindab koalitsioonipartneri esimees Sven Mikser tänases lehes, kuidas peaminister oma rolli sisse on elanud. Vaevalt sotside juht siin eksib. Rõivas askeldab valitsusjuhina ringi kiirelt ja agaralt, võiks öelda lausa dünaamiliselt.
Ta on jõudnud käia juba 12 välisvisiidil ning kui pole parajasti see päev, mil jääda pildile koos Merkeli või Cameroniga, leiab kaamerasilm meie peaministri mõnes Eesti maakonnakeskuses ettevõtteid külastamas. Pildid sellest sugenevad ühismeediasse nagu nõiaväel. Kõik see pakub auditooriumile laias spektris võimalusi end valitsusjuhi päevakavaga seonduvalt välja elada: keda ei huvita kohtumiste sisuline agenda, saab süüvida küsimusse, mis värvi sokke Taavi kannab.
See pole öeldud suusoojaks, sest nagu kirjutas eilses Postimehes kolumnist Ahto Lobjakas: tänapäeva poliitik elab muljest. Möödas on need sajandid, kus peaministri põhitegevus oli kõvaks tärgeldatud kraega särk seljas kabinetis istuda, võimalikult tähtis ja ligipääsmatu olla ning karmi käega «riiki juhtida». Rõivas on oma valitsuse PR-mees number üks ning see roll on edukaks peaministriks kerkimisel praegusel ajal suhteliselt möödapääsmatu.
Samas on kõik seesugune ikkagi pealisehitus ning vundament on valitsuse sisuline töö. Nii palju kui see 11 kuuks vahevalitsusena kokku pandud kabineti puhul võimalik, tuleks Rõivasel viia Eesti valimisteni stabiilses majandusseisus ja suuremate fopaadeta. Mõranemisi, rabedust ja kehvade valikute vahel žongleerimist on siiski näha: koalitsiooni lõhkiminek alkoaktsiisiga, mugavusvalik isoleerida end vastumeelse Tallinna TV küsimustest valitsuse iganädalasel briifingul, otsus tõkestada IRLi tüütu obstruktsioonituli parlamendis lasuga jämedast kahuritorust – valitsuse usaldushääletuse abil. Mitmeti tõlgendatav otsus uue praamikonkursi kohta näitas, mis suunast ohtlikud miinid praegust valitsust ähvardavad – samas näeb ka selle lõpptulemust alles pärast valimisi. Avalikkuse teravdatud tähelepanu igale asjale, mida võiks teha või öelda Mikseri sõnul erakordselt efektiivne juht, majandusminister Urve Palo, on igatahes lähikuudeks ette kindlustatud.
Tänasest lehest leiab ka loetelu selle kohta, mis on olnud valitsuse enda hinnangul tema tähtsamad otsused. Markeerigem, et lastetoetuste tõstmise otsus on kahtluseta märgiline, eriti oludes, kus nt püstirikas Soome on asunud (muidugi hoopis kõrgemalt tasemelt) neid kärpima. Liitlaste abil ja toel on valitsus üpris edukalt ja avanenud võimalusi ära kasutades toimetanud Eesti julgeolekukeskkonna tagamisel. Jõudu ka ülejäänud kuudeks.