Nad marssisid rõõmsate nägudega hiiglaslikust hallist lennukist välja. Nende sammus oli nii palju enesekindlust, et see tõstis ka neid tervitama tulnud eestlaste pea millimeetrikese kõrgemale. President Toomas Hendrik Ilves kutsus neid sõdalasteks ja ütles poistele, et nad teevad ajalugu. «Me hindame teie saapaid sel maapinnal!» lausus ta.
See kõik meenutas Ameerika filmi, millesse on nii lihtne sisse elada, et unustad küsida, miks nad tulid ja mida see tegelikult tähendab.
Sest midagi peab see tähendama. Mitte kunagi varem ei ole nii suur – isegi kui 150-liikmeline üksus tundub väike – NATO jalaväekompanii määratud siia nii kauaks jääma. Esialgu on kokku lepitud, et ameeriklased jäävad Paldiskisse aasta lõpuni. Iga nelja kuu tagant vahetatakse koosseis uute sõdurite vastu.
Aga mida nad siin siis tegema hakkavad?
173. õhudessantbrigaadi kompanii erioskus on langevarjuga hüppamine ja kiiresti reageerimine. Osa neist on võidelnud Afganistanis ja nad on käinud õppustel Kamerunis. Nende «kodubaas» on Itaalias Veneetsia lähedal. Aga see kõik nende funktsiooni siin siiski ei selgita. Nad ise ütlevad, et tulid siia meilt õppima ja meid õpetama. «Me ei ole siin selleks, et kedagi kontrollida,» ütles 23-aastane maaväelane Andrew Rodriguez.
«Nad õpivad Eesti kliimat ja maastikku tundma,» selgitas nooremleitnant Simmo Saar, kes on jalaväebrigaadi teabeohvitser Paldiskis. 55 protsenti Eesti territooriumist on kaetud metsaga, nii et just metsasel alal liikumine on üks oskus, mida nad siin arendada saavad – ja selleks tundub Eesti ideaalne. Nad osalevad ka iga-aastasel suurõppusel «Kevadtorm», mis algab esmaspäeval ja kestab kolm nädalat.
Kokku osaleb õppusel rekordarv – ligi 6000 – kaitseväelasi Eestist ja liitlasriikidest, samuti kaitseliitlased ja reservväelased. Ka ei ole kunagi varem «Kevadtormil» osalenud nii palju välismaalasi. Umbes iga üheteistkümnes osaleja on mujalt: Belgiast, Suurbritanniast, Leedust, Lätist, Prantsusmaalt, Poolast, Taanist või USAst.
Paldiski Scoutspataljoni kasarmus on terve teine korrus ameeriklaste päralt. Esimesel ja kolmandal elavad eestlased. Kuigi siin on palju külmem kui Itaalias, olid nad kõik Eestisse saabumise üle tohutult elevil. Kes hakkas kohe eesti keelt õppima. Kes uuris, kus korvpalli vaadata saaks. Nagu noored mehed ikka, kes uude kohta saabuvad.
Kõrged väliskülalised on öelnud, et NATO eesmärk on meid maha rahustada ja n-ö heidutuspoliitikat teha. Senised sammud on olnud kõik väga kiired. Selle nädala jooksul saabusid siia ka Taani hävitajad. Britid saatsid rekordarvu maaväelasi siia kolmeks nädalaks õppustele.
Aga nagu kaitseminister Sven Mikser ütles, töötab kaitseministeerium tegelikult selle nimel, et NATO väed jääksid siia püsivalt. Seda enam, et Mikseri hinnangul võib olukord veelgi pingelisemaks muutuda. Püsivate vägede lubadust ei ole ei britid ega ameeriklased veel selge sõnaga andnud.
Siiani on NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja Adrian Bradshaw ja Suurbritannia kaitseminister Philip Hammond intervjuudes vaid õppustele rõhunud. Ja mokaotsast lisanud, et arutavad, analüüsivad, hindavad, mõtlevad ja uurivad püsiva kohalolu võimalusi.
«Heidutusfunktsioon,» ütlevad nad. Nad tahavad eestlastele ja NATO piiridest väljaspool olevatele «vaatlejatele» näidata, et NATO ei jäta oma liitlasi üksi. Samas rõhutavad kõik kaitseväelased, et mingist sõjaolukorrast rääkida ei saa.
Olgu. Me ei räägi sõjaolukorrast. Aga millest me siis rääkida võime sel ajal, kui NATO sõdurid siia marsivad? Ilmselt ei tohiks me neile vaid tervituseks lehvitada ja unustada olulisi küsimusi. Praegu tundub aga küll, et seda, mida nad siin teevad või tegema hakkavad, saavad alles meie lapsed ajalooraamatutest lugeda.