Lood, mida räigete veretööde eest Kõrgõzstani lõunaosast Usbekistani põgenenud usbekid eile uudisteagentuurile AFP – selles maailma ühes repressiivsemas ühiskonnas ainsana alaliselt akrediteeritud lääne infovõrgule – rääkisid, on õõvastavad. Need on lood elusalt põlema süüdatud inimestest, emade silme all vägistatud lastest ja tuhandetest hävitatud kodudest ja eludest. Üks kohalik arst nimetas Kõrgõzstanis toimuvat genotsiidiks usbeki rahva vastu ja palus abi.
Kuid kes ja millist abi andma peaks? Kui mullu Venemaad korralikult tüssanud Kõrgõzstani president Kurmanbek Bakijev aprillis kukutati, oli Moskva esimene, kes oma kunagisele koloniaalmaale ja võimule tulnud vahevalitsusele humanitaarabi pakkus. Ajal, mil Euroopa Liit tegi seda, mida ta kõige paremini oskab – töötas välja «ühist seisukohta» –, kiideti Venemaad kiire reageerimise eest.
Ehkki ka Bakijevi kukutamisega kaasnes verevalamine nii Biškekis kui ka riigi lõunaosas, lootis Roza Otunbajeva juhitud ajutine valitsus, et olukord saadi kontrolli alla. Ent kui viimase nädala sündmused midagi on tõestanud, siis seda, et Otunbajeva nõrgal valitsusel pole olukorra üle mingit kontrolli. Sõjaväel napib mehi, varustust, kütust ja sidevahendeid, pealegi valitsevad ka sõduritel ja korrakaitsjatel, kes on peamiselt kirgiisi päritolu, usbeki vähemusega ajalooliselt halvad suhted.
Üha enam tundub, et Kõrgõzstan on sattunud kodusõja veerele ning pole üllatav, et Venemaa kahe kuu tagune toetus on kiiresti olematuks sulanud. Moskva reageeris Otunbajeva palvele saata nädalavahetusel Kõrgõzstani vägivalla ohjeldamiseks lisavägesid küll taas kiiresti, kuid kirgiiside loodetud «jah-i» asemel tuli «ei».
Afganistani kogemus ei luba Venemaal Kesk-Aasiasse sõjaliselt sekkuda, ent sama katastroofiliseks võib Venemaa jaoks kujuneda mittesekkumine. Praeguste rahutuste asukoht, Stalini ajal Usbekistani, Kõrgõzstani ja Tadžikistani vahel meelevaldselt ära jaotatud Fergana org võib oma pikaajalise hõimudevahelise vaenuga muuta ebastabiilseks kogu Kesk-Aasia.
On selge, et Kõrgõzstan oma praeguse valitsusega ei suuda oma jõul olukorda lahendada. Samuti paistab, et Venemaa ei tõtta ajaloolistel põhjustel Kõrgõzstanile abikätt ulatama. Ent usutavat kolmandat osapoolt tüli lahendamiseks vajavad nii kirgiisid kui ka usbekid. Kui usbeki põgenike jutud Ošis ja Džalalabatis aset leidnud jõledustest sõltumatu kinnituse leiavad, võib ülesanne aga pöördumatult võimatuks osutuda.