Usume, et Reformierakond ei kaota kunagi silmist oma kallast.» Nii ütles Andrus Ansip, toona veel Tartu linnapea, kümne aasta eest aprillis peetud parteikongressil.
Tagasitulek
15. veebruar 2014, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõni kuu pärast seda tegin temaga Tartu raekojas usutluse, mis kõneles sellest, kuidas meer Ansipist võiks peagi saada Reformierakonna esimees ning peaminister. Intervjuus selgitas praegune valitsusjuht oma kongressil öeldud mõtet järgmiselt: «Eks see kallase kaotamine on mitmetähenduslik. Et meil oleks siht silme ees ja teiseks, et Siim oleks silme ees.»
Kas Ansip ja Kallas võisid juba kümne aasta eest kokku leppida, et kunagi vahetavad nad oma ametipostid tagasi? Mulle tundub see küll vähetõenäoline, sest poliitika ja elu üldse on liiga ettearvamatu, et selliseid diile oleks mõtet teha. Kui oleksin Ansipilt toona küsinud, kas Kallas võiks 2014. aastal olla taas päevakorras Eesti järgmise peaministrina, siis oleks küsija ilmselt välja naerdud. Seda enam, et Ansipi arvates ei viibinud Kallas juba toona, sügisel 2004, enam Eesti infoväljas: «Päevapoliitikast tal kindlasti detailset pilti olla ei saa.»
Kallas jälle Eesti peaministri kohal võib muidugi tunduda anakronistlik mõte ning sellesuunalised argumendid võttis selgelt kokku Ahto Lobjakas oma neljapäeval ilmunud kolumnis «Sauruste park».
Teisalt jällegi, ega sellisel ebakindluse defineeritud ajastul, nagu Marju Lauristin meie hetkepilti on kirjeldanud, ei pea ka tipp-poliitikute karjäär kulgema lineaarselt: minister, peaminister, volinik, pension. Kunagine Leedu reformikommunist Algirdas Brazauskas oli iseseisvusajal Leedu president ja alles pärast seda Leedu peaminister. Kunagine Euroopa Komisjoni tarbijakaitsevolinik Meglena Kuneva läks hiljem tagasi kohalikku Bulgaaria poliitikasse ja asutas uue erakonna, mida juhib siiani. Rääkimata sellest, et Euroopa poliitikamaastik on tulvil tegelasi, kes on Kallasest vanemad, ning selles mõttes ei paneks tema naasmine Eesti valitsust juhtima õieti kedagi kulmu kergitama.
Kallase tagasitulekut kohalikku poliitikasse ei takista ka Euroopa Komisjoni volinike töökohareeglid. Kui ta tahaks minna mõne erafirma palgale, oleks teine asi. Kehtivad reeglid piiravad endise voliniku tegevust pooleteise aasta jooksul pärast ametist lahkumist. Endine volinik ei tohi 18 kuud tegeleda komisjoni juures oma valdkonnas lobitööga. Aga kõik see ei puuduta juhtumit, kui eksvolinik naaseb avalikku poliitikasse.
Vähetõenäoline, et Kallase naasmist Eesti poliitikasse võiks tõkestada äraleierdatud teemad: kuulumine omal ajal NLKPsse, seotus VEB-fondi jamadega vms. Kõik see on lihtsalt nii igivana – eelmise aastatuhande asjad.
Tegin kunagi usutluse europarlamendi saadiku, Saksa konservatiivi Michael Gahleriga, kes tõstatas küsimuse, kas ekskommunist Kallas ikka peaks saama komisjoni volinikuks. Kahtlusi oli palju, aga tõrkeid ei tekkinud.
Kallase saamisele järgmiseks peaministriks saab veto panna eelkõige Reformierakond ise, aga see vajaks tugevaid ja reaalseid alternatiive, keda pole kümne aastaga kas ilmnenud või on nad praeguseks auklikuks lastud. Kuigi vahetus ei pruugi aset leida enne sügist, on Siim taas Reformierakonnal silme ees.