Olukorra tegelik teravus on Balti riikide kehvas koostöös
Juhtkiri: diplomaatilised pastlad
20. jaanuar 2014, 14:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diplomaadiametit peetakse üldiselt glamuurseks, kuid nii on see ainult filmis. Sageli on saadik nagu koristaja, kes, lapp käes, oma leivaisa poriseid jälgi kasib. Sedapuhku pühib Eesti suursaadik Leedus majandusminister Juhan Partsi jälgi, kes iseloomustas Leedu valitsust Rail Balticust ajendatult sõnaga «jobud».
Vaevalt et leedulased tahavadki kuulda, millised täpselt on sõna «jobu» tähendusväljad eesti keeles. Eesti keele sõnastikele toetumine võiks siin asja hullemakski teha. Ilmselt ei jää meil üle muud, kui lugeda lendulastud sõna tööõnnetuseks, kinnitada kahepoolseid häid suhteid, vastastikust austust, ühiseid eesmärke jne.
Mida see meie majandusminister siis sisuliselt nii väga ütles? Et leedukad jauravad liialt Rail Balticu trassi kallal ja kallis raudteeprojekt võib seepärast kurva lõpu leida? Otsast lõpuni valeks saaks seda kriitikat pidada vaid siis, kui Varssavisse pääseks mööda maismaad Leedut läbimata. Muidugi, kui fantaasial siit veel edasi lennata lasta, siis on ka võimalik, et leedukad lihtsalt pelgavad Partsi mõtteid raudtee asjus sellepärast, sest Eesti siseriiklik rongiliiklus kukkus aasta esimestel päevadel välja nagu vasika korraldatud.
Siiski, kui asuda nüüd lihtsalt mõlemalt poolt Partsi kombel sõnu loopima, siis uut raudteed ei tuleks. Leedukatega võrreldes oleks see meile suurem kaotus. Meie asume Euroopa südamest 600 kilomeetri võrra kaugemal. Pealegi paistavad kõik kolm Balti riiki Brüsselist vaadates hetkel ikka tõelise «kingitusena»: raha sai neile lubatud, aga omavahel kokku leppida ja asja valmis ehitada need kuus miljonit kilplast ei oska.
Omaette huvitav on jälgida, kuidas jagunesid siseriiklikud hinnangud Partsi «jobule». Opositsioon peab muidugi vajalikuks kaaluda majandusministri sobivust ametisse, aga selles pole midagi üllatavat. Peaminister nimetab väljendit kohatuks, mida see riikidevahelises suhtluses kindlasti on, kuid see võib peegeldada ka vägikaikavedu volinikukoha jagamise pärast. IRL viitab, ja mitte alusetult, varasematele raskustele Balti koostöös, mis on Eesti poliitikuid ennegi karedat keelt tarvitama sundinud.
Ja viimases olukorra tegelik teravus ongi – hoolimata sellest, et me isegi kolmekesi kokku oleme Euroopa mõistes väike riik, on meie omavaheline koostöö diplomaatiliselt väljendudes konarlik. Ning Partsi keelevääratuse korrigeerimisest rohkem tähelepanu nõuavad need diplomaatilised pingutused, mida ühiste eesmärkide saavutamiseks tehakse.
P.S Käesolevat kirjutist ei tohi lugeda, tõlkida, tsiteerida ega muul moel viidata ilma Eesti Keele Instituudi ekspertarvamuseta.