Raul Ollel on käsil elu keerulisimad päevad. Sportlasena oli ta eestlaste silmis positiivne tegelane – Ollet teati kui head suhtlejat ja muidu lõbusat selli, kes jõudis ränkraske Vasaloppeti võitjana vähemalt korra kerkida ka rahvuskangelase seisusesse. Nüüd meenutatakse seda hetke vaid küsimusega, kas suure võiduni aitas doping, ja nenditakse, et dopinguainete eest pangaülekandega maksmine kuulub rumaluse tippsaavutuste hulka.
Seni oli Tartus dopinguvahendajana Eesti tippsportlasi varustanud Vitali Bernatskiga seotud inimeste nimedest räägitud vaid kitsamas ringis. Lisaks Bernatski väidetele polnud kellegi kohta leitud täiendavaid tõendeid ja sõna-sõna-vastu-lugusid ei saa tänapäeval avaldada ükski meediaväljaanne.
Pole kahtlust, et alates sellest nädalast püsib saatuslik kuupäev 26. juuli 2002 Olle jaoks meeles elu lõpuni. Toona kesksuvel Bernatski arveldusarvele 10 500 krooni kandes ei osanud suusamees ilmselt aimatagi, et see näpuliigutus tõmbab ta aastaid hiljem skandaali keskmesse, mis võib hävitada kogu tema senise karjääri. Just selle maksekorralduse koopia lekkis meediasse ja andis võimaluse seostada Ollet dopinguainete ostmisega.
Olle on elu jooksul andnud sadu intervjuusid, kuid pingeolukorras pole ta just osavaim sõnaseadja ning tema jutt mõjub keerutamisena. 2011. aasta talve hakul, kui suusaliit tegi üldsuse rahustamiseks formaalse vangerduse, nimetades Olle ametlikult Mati Alaveri asemel Eesti koondise peatreeneri kohusetäitjaks, ent sisulises töös midagi ei muutnud, jäi ta jänni oma kohustuste selgitamisega. Neljapäeval ilmus aga intervjuu, kus ta väitis, et ei mäleta Bernatskile tehtud pangaülekandest ja lisaks ka maastikuratta kinkimisest midagi. Alles hiljem hakkas talle justkui järk-järgult meenuma, et tegemist oli laenuga. Kui nii oligi, siis on halb mälu andnud Olle mainele saatusliku löögi.
Kuigi Bernatski väidab, et pole Ollelt laenu saanud, on siiski võimatu väita, et Olle on süüdi, kuid sama võimatu on tal taastada oma kunagist paipoisilikku mainet. Ükskõik, kuidas ta ka kunagist pangaülekannet ei põhjendaks, jääb osa inimeste jaoks kahtlus alatiseks õhku. Kogu lugu on justkui süsimust tindilärakas, mis katab Olle nime koletu plekina. Olgem ausad – kui süüdistused on alusetud, on tegemist väga julma looga.
Ollet võib võrrelda kunagise võistluskaaslase Andrus Veerpaluga. Mõlema mehe puhtuse uskumine on iga inimese sisetunde küsimus, kus kõigi jaoks üheselt mõistetavat tõde pole ja ka ei tule. Olle kummalise pangaülekande avalikustamine ei aita Bernatski juhtumi lahendamisele vähimalgi määral kaasa ning kogu lugu püsib endiselt tupikseisus. Tõsi, keeruline on märgata omavahelisi seoseid, kuid kusagil pole kirjas, et Olle või mõni teine sportlane tõesti dopingut ostis ja tarvitas – seega taas sõna-sõna-vastu-olukord.
Ollet tundvate inimeste sõnul on ta viimasel ajal ilmselgelt pinges. Kamraadide seltskonnas tavaliselt kildu viskav mees on vaikne ja endassetõmbunud. Stressi maandamiseks on tal aga üks nipp – Olle on endiselt spordimees, kes pole pärast karjääri lõppu tegelenud diivanil lesides kõhu kasvatamisega. Siiani võib teda lumevabal ajal näha peaaegu iga päev rattatrenni tegemas, talviti aga suusarajal kilomeetreid mõõtmas. Sest sport ongi tema elu.
2007. aastal, pärast pikale karjäärile pandud punkti, maandus Olle pehmelt Eesti Suusaliidu murdmaasuusatamise spordidirektori toolil. Suusameest tundvate inimeste sõnul oli see tavaellu sukeldumiseks ilmselt ainus hea võimalus. Suusatamist Olle tunneb, muude valdkondadega sinasõbraks saamiseks polnud pidevate treeningute ja võistluste kõrvalt mahti. Nüüd on aga ka see ametikoht löögi alla sattunud – kui Ollel ei õnnestu lähiajal veenda üldsust oma süütuses, pole tal võimalik selles ametis jätkata.