Kui küsida, mis vabadust on eestlased viimase 20–25 aasta jooksul kõige rohkem juurde saanud, pakuksin ma välja liikumisvabaduse. Üles on kasvanud põlvkond, kes ei teagi, et veel 1990. aastal oli siinmail tarvis eraldi viisat selleks, et sind üldse riigipiiridest välja lastaks.
Haruldase imelooma, Soome turismireisi vahetusraha kohta öeldi kunagi, et selle eest saab osta tassi kohvi ning ühe korra vales kohas üle sõidutee minna.
Peagi saab Eesti kodanik vahemaandumiseta mõne tunniga Euroopa läänetippu nii, et pole passigi tarvis välja otsida. Välisministeeriumi olemasolu põhiliseks õigustuseks peavad paljud viisavabaduslepingute sõlmimist nende väheste kaugete riikidega, kellega seda veel pole.
Üha lihtsamaks on muutunud ka Eestist hoopistükkis minemakolimine. Haihtunud on nii suurem osa formaalseid takistusi kui ka praktilised tõkked. Kui kusagilt «depressiivsest Eesti väikelinnast» Tallinna kolida on sama tülikas kui sadakond kilomeetrit põhja poole minna, on paljude valik viimane.
Ajalooarvestuses on paarkümmend aastat siiski päris lühike aeg ning ei ole mingit garantiid, et meie liikumisvabadus laieneb edaspidigi sarnaselt. Tegelikult võib veidi Euroopas toimuvat jälgides ja veidi õhku nuusutades ennustada, et aeg, kus rahvasterändamisele vaadati kõikjal soosivalt, hakkab selleks korraks otsa saama. Eriti teravalt võib pendli teises suunas liikumist tajuda Suurbritannias käivaid debatte jälgides.
Mõne päeva eest avaldas näiteks Daily Telegraph artikli «Peatage piiramatu sisseränne vaestest ELi riikidest, pakub David Cameron» – st tegu pole mitte tuntud eurokriitilise ajalehe, vaid «Number 10» peremehe enda mõtetega.
Võib ju väita, et need on mõeldud sisepoliitiliseks tarbimiseks, aga kui samal ajal ringlevad Briti ajakirjanduse andmeil valitsusasutustes dokumendid, mis pakuvad välja ELi riikidest lähtuva sisserände kahandamiseks piirarvu kehtestamist, ei ole enam tegemist lihtsalt retoorikaga.
Suurbritannia avas oma tööturu näiteks Eestile juba 2004. aastal ning meenub, kuidas ka Eesti ajakirjandus seejärel saatis välja reportereid saareriigis töökohta küsima ja kogemustest lugu tegema. Ning tööd oleks leidunud. Kuid see võimaluste aken ei pruugi jääda sugugi avatuks igavesest ajast igavesti.
Muidugi – esimesena kõneldakse alati sotsiaaltoetusi otsiva kontingendi tõrjumisest (tasub lugeda näiteks Saksa liidupäeva CDU fraktsiooni aseesimees Günter Kringsi sõnu esmaspäevases Postimehes), kuid kohalejõudev sõnum on ikkagi suhteliselt selge. Me oleme niigi täis. Teid, vaeseid idaeurooplasi, on juba ülearu. Ärge parem tulge.