Massilise sildikleepimisega puutusin esimest korda kokku koolipõlves. Ekskursioonil kohalikku limonaaditehasesse. Praegusajal seostub sõna «sildikleepimine» siiski kõige enam meediaga, kus kõnealune võte on laialt levinud tööriist.
Neeme Korv: spetsialist kui sõimusilt
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
16. detsember 2013, 12:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Limonaaditehase liin tegi mõnikord natuke naljakat praaki, kleepides pudelile kogemata topeltsildi. Meedias lähevad sildiliinid aga ilma naljata sedavõrd hoogu, et viimaks ei paista sildistatu enam väljagi. Seda praagiks ei peeta. See on puhas töövõit.
Võib vist üsna julgelt öelda, et inimeste sildistamine on nii massiline ja sihiteadlik, et seda saab väikese fantaasia korral ka vabriku ja liinitööga seostada. Sildikleepimine on relv nende käes, kel on raha ja/või võimu, ikka selleks, et raha ja/või võimu kinnistada.
Tundub, et üha enam jäävad selliste hammasrataste vahele spetsialistid, mingi ala või valdkonna asjatundjad. Teatud hetkedel näib olevat lausa kasulik kedagi spetsialistiks sildistada.
Üha enam veebipõhine maailm kubiseb lihtsatest, kiiretest ja odavatest lahendustest. Sõna «spetsialist» seevastu sisaldab mõttetööd ja analüüsi, see tähendab eos aeglust ja keerukust. Aeg on aga raha.
Sestap osutubki spetsialist poliitikule tülikaks ja ettevõtjale kalliks, kokkuvõttes ebaefektiivseks nähtuseks, millest oleks targem eemale hoida. Kui su kohta öeldakse «spetsialist», kõlab see nagu sõimusõna.
Kas süvitsi minevad teadmised on tõepoolest minevikutaak? Kas näiteks elukestev õpe peakski tähendama järjest uute pinnapealsete teadmiste omandamist? Jah, tehnoloogia suudab mingil määral juba praegu olla nii õpetaja, arst kui insener. Ent millise kvaliteediga?
Säästulahendused on praktikas sageli väga nukrate tulemustega, mis halvemal juhul võivad maksta kellelegi tervise, kellelegi koguni elu.
Kui riigikohus andis eelmisel nädalal apteekide avamispiiranguid tühistades pool aastat mõtlemisaega, oli see antud ka seadusandjale apteegiteenuse mõiste sisustamiseks. Valik on põhimõtteliselt ju lihtne – kas keskendudagi vaid konkurentsile ja ärile või kujundada jaemüügist siiski ühemõtteliselt meditsiiniteenus. See on just niisugune valik: kas me vajame spetsialiste või leiame, et neid võiksid asendada madala kvalifikatsiooniga töötajad või koguni robotid?
Ka kurikuulsas Sirbi skandaalis oli üks tegelane, ametilt tegevtoimetaja, kellele keegi suuremat tähelepanu ei pööranud. Terasema pilguga jälgija pani siiski tähele, et hiljem jagus just talle kiitust nii ZA/UMi kui vana toimetuse poolelt. Väga lihtsal põhjusel. Ta oli oma ala asjatundja, kellele võis ka kõige kriitilisemas olukorras loota.
Sõnale «spetsialist» laskunud negatiivne varjund mõjutab kardetavasti alateadlikult noorte inimeste suhtumist süüvimisse. Ma ei usu, et me seda tahaksime.