Risto Berendson: halb ajakirjandus

Risto Berendson. Foto: .

Prantsuse filosoofi Voltaire’i kuulsamaid ütlusi on: «Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu.»

Riigikohtu värske otsusega hiljuti õigeksmõistmise lootuse kaotanud eluaegse vangi Anatoli Nikolajeviga on täpselt selline lugu. Olles kohanud vähe Kohtla-Järve nelikmõrvas süüdi mõistetud Nikolajevi süüs veendunud inimesi, valdavad mindki kahetised tunded.

Ent sellel lool on meedia vaatenurgast teinegi tahk. Minule kui ajakirjanikule piinlikkust põhjustav külg. Eriti kui arvestada, et teema püstitanud Eesti Ekspressi artikkel jõudis aasta tagasi pressipreemiate konkursil auväärt žürii ühisel heakskiidul kõrgele kohale – Bonnieri preemia laureaatide hulka.

See puudutab teema erapoolikut käsitlust. Ning pealiskaudse online-ajakirjanduse tuules muutub selline lähenemisnurk üha uue ja uue tiražeerimise tõttu paratamatult avalikkuse silmis domineerivaks, vormudes lõpuks inimeste ajukäärudes kindlaks tõeks.

Mis selles loos siis valesti on? Tsiteerin veel kord Voltaire’i, täpsemalt tema ilmselt kuulsaimat ütlust: «Ma ei nõustu sinu arvamusega, kuid võitlen surmani, et sul oleks õigus oma arvamus välja öelda.»

Selle elementaarse tõe suutis teemat kajastanud ajaleht oma usaldavas naiivsuses või tahtlikus erapoolikuses täielikult devalveerida. Mina ega keegi meist, kõrvalseisjatest, ei tea, mis on selles loos tõde. Mida ma tean, on see, et teema käsitlejad jätsid selles loos teise poole, n-ö pahade ehk politsei poole argumendid juhtunust täielikult kajastamata.

Ma tean, millest räägin. Puhtinimlikust huvist võtsin vaevaks neilt uurijatelt, kes Nikolajevi eelmise sajandi lõpus nelikmõrvaga seostasid, seda järele küsida. Ja sain pealtnäha täiesti veenvad selgitused.

Selle selgitamiseks jääb leheruumist siin selgelt puudu. Pealegi, minu eesmärk ei ole kuidagi tõestada Nikolajevi süüd või süütust. Selle asemel korrakem parem veel üle üht HEA ajakirjanduse toimimise põhitõde: isegi kui on oht, et vastaspoole argumendid pealtnäha hea loo rikkuda võivad, peavad nad sõna artiklis saama. Meeldib see meile või mitte.

Nii on sellegi looga. Kui lugeda pealkirju, mis räägivad Eesti kohtumõistmise ajaloo suurimast ebaõiglusest ja riigikohtu otsuse järel fraase, et kohus võttis Nikolajevilt lootuse, siis...

Jah, see võib nii olla.

Ent kui artiklis jäetakse poole sõnagagi mainimata riigikohtu otsuse selgesõnalised põhjendused, miks tunnistaja aastaid hiljem muutunud ütlusi ei saa tagantjärele enam arvestada, võime samamoodi öelda: ka ajakirjandus on selles loos võtnud ühelt poolelt nende seisukohalt üliolulise – võimaluse öelda avalikkuse ees välja oma argumendid.

Tunnistagem: kes tahab sellist ajakirjandust?