Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi, kuidas Kender Sirbi üle võttis, kas lasi lahti kaks, neli või kaheksa inimest. Täpselt nii, nagu ei huvita kedagi, kas Ibsen peksis naist ja Hemingway koera või vastupidi. Ain Lutsepp ronib lavale ja deklameerib neid ikka ja keegi ei räägi ebaprofessionaalsusest.
Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi ka Berk Vaheri üleskutse Sirpi boikoteerida, Jaak Urmeti toetus, kellegi kolmanda takkakiitmine ja neljanda parastamine, et kes neile nüüd üldse Sirpi kirjutab. Metsakalmistu on praegu ja ka viiekümne aasta pärast täis asendamatute rivisid, aga Sirp ilmub täna, ilmub järgmisel reedel ja ka ülejärgmisel.
Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi ka see, kas Kivisildnik kirjutas Runneli kohta «t***hiinlane», kes kelle kohtusse kaebas ja kelle poolt Sinijärv ühel või teisel hetkel oli, kas keegi reetis kedagi, keegi keppis kedagi või keegi kleepis suud kinni. Või, noh, Sirje Kiini huvitab, tema kirjutab sellest raamatu ja ülejäänud arutavad, kas tähtsam on kirjaniku tekst või kirjaniku elu ja kas neid asju tuleb vaadata koos või eraldi. Ja võib-olla kirjutab Sirje Kiin juunior juunior viiekümne aasta pärast samuti raamatu, kus räägib Kenderist, Karevast ja Viidingust ja sellest, keda reedeti, kes keppis, kes lahti lasti, ja ülejäänud arutavad, kas tähtis on looming või tähtis on elu või on need üks ja seesama ning kas kõik kokku on ainult sümbolid.
Ning see, et Kender lasi Doris Kareva lahti just nii, nagu lasi, näitab lõpuks seda, et Kender mõistab sümboleid, teab Kareva tähtsust ja saab aru, et esipoetess väärib just sellist lahtilaskmist – pauguga ja püstipäi –, aga mitte «kultuurset» vaikset visinat, arenguvestlusi, tundmaõppimist ja «kuidas minna edasi»-arutelusid. Viimane võiks olla Jan Kausi stiil (mis lõpeks Karevale aga ikkagi tähelepandamatu ja selle võrra häbiväärsema koondamisteatega kolm kuud hiljem), aga Kender hindab Karevat rohkem. Viiekümne aasta pärast saadakse sellest aru.
Viiekümne aasta pärast ei huvita kedagi, kuidas Kender Sirbi üle võttis, kas lasi lahti kaks, neli või kaheksa inimest. Viiekümne aasta pärast on ühed Eesti Entsüklopeedia kaheksandas köites peatükis «Geeniused», teised peatükis «Kultuuritegelased» ja kolmandad ääremärkuses.
Kui Kenderil veab, on ka tema seal, kus täpselt, ei tea, aga võib-olla «Eesti kirjanik ja kultuuritegelane, nooruses skandalisti kuulsusega, kolm korda Nobeli preemiale esitatud». (Aga ei võitnud kordagi, sest eestlaste saatus on kultuuris teiseks jääda, aga sellest pole midagi, sest Pärnu lennujaam on Kenderi nimega nimetatud ja pealegi võitsid Eesti allveeujujad kolm olümpiakulda, president kinkis kolm korda maja, mis kolm korda müüdi oksjonil maha ning Neinar Seli juunior juunior ostis majad kolm korda Eesti rahvale tagasi.)