Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: kindla individualismi traditsioon

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Abdul Turay | FOTO: Pm
Kolumnist Abdul Turay kirjutab, et USA tervishoiureformi käigus peetud debatt näitas muule maailmale seda Ameerika vaimu tunnusjoont, kes väärtustab eelkõige isiklikku vabadust ja väldib kõike, mis nõuab maksuraha.

USAs pole midagi head, kui lähed haiglasse, maksma pead – nii laulis legendaarne šoti punkbänd Exploited ajalukku läinud loos «F**k the USA».
Eesti meedikud väidavad sedasama, ehkki märksa viisakamas sõnastuses. «USAs ei kuulu osa inimesi isegi tervishoiusüsteemi, see ei toimi,» ütles kardioloogiakeskuse juhataja Margus Viigimaa.

Ta selgitas seejärel, et kui 1990. aastatel hakati kujundama Eesti tervishoiusüsteemi, siis laenati ideid Rootsist ja Suurbritanniast, aga mitte Ühendriikidest.

Tervishoiudebatt ei näita ainult seda, et Eesti on mitmes mõttes parem paik kui Ühendriigid. See näitab ka seda, et inimesed, kes seisavad tervishoiureformi vastu, nimelt Ameerika libertaarid, on ühtviisi ohtlikud nii ameeriklastele kui ka eestlastele. Selle mõistmiseks tuleb vaadelda, millisena näevad ameeriklased iseennast ja oma kohta maailmas.

Et tervishoiureform Kongressis 19. märtsil läbi läks, on Obama administratsiooni triumf: ta on esimene president pärast Lyndon Johnsonit 1965. aastal, kel on õnnestunud tervishoiusüsteemi edukalt reformida. Seadus laiendab Medicare’i ja Medicaidi vanematele ja vähese sissetulekuga inimestele, alandab retseptiravimite hinda, keelab kindlustusfirmadel loobuda kindlustuse andmisest eelneva haigusloo põhjal ning loob riikliku börsi, millel inimesed saavad osta tervisekindlustust.

Ent seadus ei taga siiski seda, mida president tegelikult soovis saavutada, nimelt üleüldist tervishoiuteenuste kättesaadavust kõigile ameeriklastele.

Vabariiklaste ja mõnede demokraatide vastuseisu tõttu ei olnud seaduseelnõu lõplik variant (mis nagunii saadeti tagasi Kongressi ette viimaseks viimistlemiseks) selge ja kindel, vaid kujutas endast tuhandeid lehekülgi kompromisse ja kompilatsioone, mida pole õieti keegi läbi lugenud – kindlasti mitte kongresmenid, kes selle üle hääletasid.

Ajaleht Financial Times teatas 23. märtsil, et ligikaudu 23 miljonit ameeriklast jääb väljapoole tervishoiusüsteemi ka pärast seaduse jõustumist. See on muidugi veidi parem kui oletatavalt 32 miljonit ameeriklast, kel puudub praegu tervisekindlustus, aga kindlasti ei ole see universaalne tervishoiusüsteem. Seadus ei paku kaitset ka neile, kes on Ameerikas illegaalselt, sealhulgas mõningatele eestlastele.

Enamik ameeriklasi tunneb pidevalt muret tervishoiu pärast. Selle kulud on rusuvalt suured. Inimesed lähevad sageli pankrotti, sest nad ei suuda tervishoiu eest tasuda. Meditsiinikulud on suurim pankrotistumise põhjus.

Dokumentalist Michael Moore näitab filmis «Sicko» stseeni, kus haige naine heidetakse haiglast tänavale nagu prügikott, sest tal polnud ei raha ega tervisekindlustust.

Kui hoolikamalt otsida, leiab internetist videoid Ühendriikides tegutsevate heategevusorganisatsioonide kohta, kelle ukse taga on tervisehädadega inimeste saba hommikust õhtuni. Algselt olid need organisatsioonid mõeldud tervishoiuteenuste pakkumiseks Kolmanda Maailma riikides.
Eestis on küll erahaiglad ja -kliinikud, kuid siinse tervishoiusüsteemi aluspõhimõte on iseenesest sotsialistlik. Tervishoiuteenuste eest tasutakse kesksest fondist, millesse teevad sissemakseid maksumaksjad. Kõik võivad seda enam-vähem vabalt kasutada, isegi mittekodanikud, kel on elamisluba ja kes makseid teevad.

See on kõige ehtsamas mõttes marksistlik lähenemine, mis on loodud kapitalistliku tuuma ümber. «Igaühelt tema võimete järgi, igaühele vastavalt tema vajadustele,» kirjutas kunagi Karl Marx.

Muu maailmaga võrreldes on see väga hea süsteem. «Sama raha eest on selle väärtus suurem kui Euroopas. Seda on ametlikult uuritud,» ütles doktor Viigimaa. «Rahastamissüsteem on päris tõhus. Kõik üldarstid saavad kogu riigis sama summa. Inimeste usk riiklikku süsteemi on päris kõrge. Eestis on ainult üks erakindlustusettevõte,» sõnas ta.

Eesti kulutab tervishoiule 5–5,4 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Ühendriigid peaaegu kolm korda rohkem ehk umbes 16 protsenti. Ometi suudab Eesti tagada tervishoiuteenused peaaegu kõigile, Ühendriigid aga mitte.

Kuidas siis nii, et selline «tõusva majandusega» riik nagu Eesti suudab oma elanikke ja isegi külalisi kohelda paremini kui maailma rikkaim ja võimsaim riik?

Ühendriikides puudub universaalne tervishoid, sest seda pole sisse kirjutatud põhiseadusse. Ühendriike teatavasti ei rajatud demokraatlikuna – XVIII sajandil kõlas «demokraatia» taunitava sõnana. See rajati põhiseadusliku vabariigina, kus kehtivad õigusriigi põhimõtted, võimude lahusus ning mitmesugused kontrollimehhanismid, mis peavad vältima türanniat või rahvamassi dirigeeritavat demokraatiat.

Riigi rajajad kõnelesid küll vabadusest, aga mõtlesid selle all üksikisikute vabaduste kaitset valitsuse sekkumise ja valitsuse kehtestatud maksude eest.
Tänapäeval on Ühendriikides üha enam neid, keda nimetatakse libertaarideks. Nad usuvad, et põhiseadusest peab jäigalt kinni pidama. Nad on «suure valitsuse» vastu. Nad väidavad, et universaalne tervishoid tähendab rohkem makse ja rohkem valitsuse sekkumist inimeste ellu. Nad usuvad, et see tähendab Euroopa moodi sotsialismi. Libertaaride silmis on tervishoiureform nii põhiseaduse kui ka Ameerika vastane.

Enamasti arvatakse, et Euroopa võtab üle Ameerika ideid, aga kui vaadata ühiskonna juhtimise mudeleid, siis on asi tegelikult vastupidi. Viimase 150 aastaga on Ühendriigid eemaldunud põhiseaduses kirja pandud ideedest ja võtnud üle ideid, mida on eelnevalt järele proovitud Euroopas, eriti Ühendkuningriigis.

Kui ameeriklased oleksid püsinud põhiseaduse vaimu juures, ei oleks olemas avalikke koole, riiklikke pensione, töötuabirahasid, sotsiaalhooldust, föderaalreservi, üldse mitte mingisugust avalikku tervisekindlustust, mustanahalised oleksid endiselt orjad ja naistel puuduks hääletamisõigus.

Financial Timesis sõnab parempoolne Ameerika-meelne kolumnist Gideon Rachman: «Tervishoiureform on lükanud USAd veidi lähemale euroopalikele sotsiaalse solidaarsuse ideedele – ning kaugemale Ameerika enda kindla individualismi traditsioonist.»

Libertaarid usuvad, et vabaturukapitalism pakub alati parimaid kaupu ja teenuseid, sest konkurents tarbijate pärast surub hindu alla. Tavaliselt see nii ongi, aga mitte tervishoiu puhul, sest tervishoiuhinnad on sageli äärmiselt paindlikud.

Kui oled näiteks suuri valusid tekitavat leukeemiat põdeva lapse vanem ning laps karjub agoonias öid ja päevi, siis oled ka valmis maksma mis tahes hinda ravimi eest, mis veidigi vaigistaks valu. Oled selle nimel valmis laenama sõpradelt, maha müüma maja, kas või röövima panka, kui tead, kuidas seda teha. Vastava ravimi patenti omav firma võib selle eest nõuda peaaegu igasugust hinda. Kas vabaturule tuginevas süsteemis ongi üldse põhjust imestada, et ameeriklased lähevad pankrotti suutmatuse tõttu tasuda tervishoiukulusid?

On veel üks asi, mille Ühendriigid võtsid üle Suurbritannialt ja mille vastu peaksid huvi ilmutama ka eestlased.

1950. aastatel andis Suurbritannia lääne väärtuste globaalse eestvõitleja – või globaalse jõhkardi, sõltuvalt vaatepunktist – teatepulga üle Ühendriikidele.
Eestlaste hädaks, kes toetuvad kindlalt Ühendriikidele oma riikliku julgeoleku tagamisel, on see vähemalt libertaaride seisukohalt samuti põhiseaduse ja Ameerika vastane. Riigi rajajad hoiatasid noort vabariiki spetsiaalselt sekkumise eest välismaistesse tülidesse ja sõdadesse – mitte sellepärast, et nad poleks soovinud näha oma maad tugevama, vaid sellepärast, et nagu tervishoid, nõuab ka sõda rohkem makse ja rohkem valitsuse sekkumist, et ülal pidada suurt püsiarmeed.

Kui muidu soovivad maailma tugevamate riikide äärmuslikud parempoolsed jõud, et nende maa laiendaks oma globaalset haaret ja mõju, siis Ühendriikide parempoolsed libertaarid soovivad seda kahandada. Kui aga libertaarid seisavad vastu suurematele maksudele juba enda kaitsmise huvides, siis mida peaksid nad arvama maksude maksmisest Eesti kaitsmise heaks?

See oht ei ole praegu kuigi aktuaalne. Praegune administratsioon on libertaarlikest seisukohtadest väga kaugel, nagu näitas ka tervishoiureformi hääletus.
Kuid libertaaride seisukohad levivad nii Ameerika avalikus elus kui ka vabariiklaste parteis. Kõik vabariiklastest kongresmenid hääletasid tervishoiureformi vastu ja on tõotanud võitlust jätkata. Tervishoiu üle peetud arutlused aitasid ka paljudel ameeriklastel mõista, millised on libertaaride seisukohad. Libertaarid võisid küll kaotada hääletamise, kuid nad peavad endiselt võitlust ameeriklaste hinge pärast.

Kui millalgi kaugemas tulevikus jäävad libertaarid peale, Ühendriigid pöörduvad tagasi 1940. aastate eelsesse isolatsionismi ning NATOtki pole enam olemas, kas mäletavad siis inimesed, et see kõik sai alguse lüüasaamisest kodumaise tervishoiureformi seaduse hääletamisel?

Kaugemale vaadates peavad Eesti poliitikud igatahes teadvustama endale just seda Ameerika vaimu tunnusjoont ning otsima teisi teid, mis aitaksid tugevdada riiklikku julgeolekut.

Tagasi üles