SEB ökonomist Hardo Pajula kirjutab, et Kreeka auklikus eelarves lõikuvad mitmed olulised Euroopa ajaloo- ja teadvusteljed. Ja ühishuvide klapitamine nõuab juba silmamoondaja oskusi.
Hardo Pajula: Euroopa murenev leping
26. märts 2010, 15:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljuti kurtis Kreeka asepeaminister Theodoros Pangalos 1941. aasta Saksa okupatsioonile viidates: «Nad võtsid keskpangast Kreeka kulla, võtsid ära Kreeka raha ega andnudki seda enam tagasi.» Ja kuigi mulle meenus seda lauset lugedes otsejoones Philip Rothi romaani «Portnoy tõbi» peategelane, kes murdeikka jõudnuna paiskas oma domineerivale usuogarale emale näkku: «Ega kõiges selles, mis siin majas toimub, ei saa ometi natse süüdistada», jääb siiski tõsiasjaks, et Kreeka valitsuse auklik eelarve on koht, kus praegu lõikuvad mitmed olulised Euroopa ajaloo- ja teadvusteljed.
Esmajoones kinnitab Pangalose meelepahapurse veel kord, kui vormivat mõju on Euroopa rahvastele avaldanud möödunud sajandi kaks peamist fiskaalpoliitilist sündmust – Esimene ja Teine maailmasõda.
Oleme harjunud pidama sõdu kollektiivse irratsionaalsuse puhanguteks ja loomulikult ongi igas suuremas madinas ka tubli annus hullumeelsust, kuid oleks naiivne eitada, et sama palju on seal ka kainet arvestust. Läbi aastatuhandete on sõdu peetud peaasjalikult orjade hankimiseks (tänapäeva kõnepruugis siis maksubaasi laiendamiseks), kaubateede avamiseks ja kaitseks või mõnel muul majanduslikul eesmärgil.
Hullutava iseloomuga ideoloogiatel on tihti olnud vaid teisejärguline, masside mobiliseerimiseks vajalik roll. Ka eespool viidatud holokausti põhjuseks oli vaid osaliselt natside pime juudiviha, samavõrd võib selles näha katset lahendada maltuslik rahvaarvu ja elatusvahendite vaheline lõhe olukorras, kus mitmendat aastat sõjas olnud Saksamaa ligipääs viljakale maale jälle kokku kuivama hakkas.
Ent ega võigas 20. sajandki tühjale kohale ei kerkinud. Thomas Mann pidas näiteks Esimest maailmasõda Euroopat juba 16. sajandist vaevanud ususõdade jätkuks. Kuid ka reformatsioonil oli oma eellugu; ilma paavstita poleks Lutherit olnud.
Euroopa lõhestatuse algpõhjuste otsimine viib meid omakorda esimese meie kontinenti laiemalt puudutanud üleilmastumise laineni. Läinud aastal möödus kaks tuhat aastat sellest, kui roomlased saatsid oma asevalitseja Varuse Germaaniasse maksudistsipliini tugevdama. Heruskite juht, euroskeptik Arminius ühendas selle peale germaani hõimud Rooma-vastaseks ülestõusuks, meelitas Varuse Teutoburgi metsa ja saatis ellujäänud maksuhaldurid (keda ei olnud palju) pärast ilusti koju tagasi.
Umbes 18 sajandit hiljem kirjutas Heinrich Heine oma tagasivaates reformatsioonile: «Väga võimalik, et ta (paavst Leo X – H. P.) ei pannud tähelegi, mida Luther tahtis, kuna tal oli tol ajal palju tegemist Püha Peetri kiriku ehitamisega, mida just püstitatigi indulgentside müügist saadud rahaga.»
Seetõttu võib arvata, et Lutheri taha tulnud Saksa väikeriikide valitsejaid huvitas purgatooriumi protseduurireeglitest palju rohkem võimalus lõpetada Rooma ja Karl V kasuks tehtavad hiiglaslikud rahasüstid.
Veel poolteist sajandit pärast Heinet oleme taas jõudnud olukorda, kus viimaste aastakümnete enneolematult edukad sammud tülihimulise maailmajao rahumeelsel ühendamisel sõltuvad suuresti ühe riigi poliitikute valmisolekust kirjutada alla tšekile, mille lõplikku suurust ei tea praegu õigupoolest veel mitte keegi. Kindel on vaid see, et need paarkümmend miljardit eurot, mis Ateenal paari järgmise kuu jooksul leida tuleb, on vaid köömes nende summade kõrval, mis Euroopa ummikusse jooksnud hoolekanderiikidel üsna käegakatsutavas tulevikus välja tuleb käia.
Kuigi ka vajalikud 20 miljardit eurot on vaid veidi vähem kui kümme protsenti Kreeka sisemajanduse kogutoodangust, ei kajasta see arv rahastamata pensionikohustusi, mis järgnevatel aastatel ühe kiiremini bilansivälistest passivatest tegelikke väljamakseid nõudvateks summadeks muutuma hakkavad. Nende kohustuste kõrval on praegused võlamulli lõhkemise järel tavatult laiaks rebenenud eelarvepuudujäägid vaid jäämäe veepealsed osad.
Siin ei ole Kreeka oma probleemidega loomulikult üksi. Ent kuigi rahvastiku vananemine on Euroopa Liidu üldine probleem, on nii selle ulatus kui ka ajastatus riigiti väga erinev.
Laias laastus võib väita, et ehkki pensioniealiste osakaalu hüppeline kasv jõuab kõigepealt Põhja-Euroopasse, on selle mõju laiaulatuslikum Lõuna-Euroopas. Kõige tõsisemate probleemidega tuleb eelolevatel aastakümnenditel rinda pista Iirimaal, Hispaanial, Itaalial ja Kreekal, samal ajal kui Suurbritannia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Holland ja Portugal võivad oma olukorda halva mängu juures siiski veel suhteliselt rahuldavaks pidada.
Nii kumavad ka Euroopa praeguste eelarvehädade tagant kontinendi aastasadade taha ulatuvad eraldusjooned – kolm kõige hullemas seisus olevat riiki on tugeva katoliikliku taustaga, neljandasse jooksevad lisaks õigeusklikule taustale sisse veel ka bütsantslikud eluhoiakud.
Üllatavat on siin vähe, sest praeguse vananemislaine käimalükkajaks olnud seksuaalrevolutsioon jõudis kõigepealt religioosselt leigematesse protestantliku taustaga riikidesse (siinkohal oleks huvitatud lugejal kindlasti õpetlik üle vaadata üks Monty Pythoni «Elu mõtte» esimestest sketšidest, kus sellest temaatikast valgustusliku jampslikkusega läbi jalutatakse).
Kus need piirid ka täpselt ei jookseks ja millest nad ka ei tõukuks, ühel hetkel jõuame ikkagi taas selle eelmainitud väga paljude nullidega tšekini.
Käimasolevaid vaidlusi Kreeka abipaketi üle võib selles valguses pidada esimeseks arglikuks katseks laiema probleemi ulatust mingilgi määral piiritleda. Tegelikult ei ole jutt enam ammugi mitte Kreekast, vaid eurotsooni ja kogu Euroopa Liidu säilimisest selle praegusel kujul.
On tõsiasi, et lõimumise senist ladusust on väga suurel määral toetanud äärmiselt soodsad välistingimused: esimestel kümnenditel kandis Euroopa Ühendust praeguse demograafilise tsükli tõusufaas, 1990ndatel avardusid turud tänu raudse eesriide langemisele ja Hiina avanemise esimese etapi healoomulistele kõrvalmõjudele.
Ka ühisraha kasutuselevõtu esmane mõju oli kasulik nii lõunale kui põhjale. Kreeklastel ja teistel õnnestus endale tõmmata tükk Bundesbanki usaldusväärsusest ning laenata oma kulukate sotsiaalprogrammide jaoks raha palju soodsamalt, kui nad seda kunagi omapäi oleksid teha suutnud. Odaval laenurahal kasvav Lõuna-Euroopa hoidis omakorda käigus täistuuridel vuravat Saksamaa ekspordisektorit. Tulemuseks oli suhteline harmoonia riikide sees ja riikide vahel.
Sellesama ühiseluks vajaliku kooskõla hoidmine saab eeloleval aastakümnel olema määratult raskem ülesanne, kui see Euroopa Liidu senises ajaloos kunagi on olnud. Asjale ei tule kuidagi kasuks ka see, et kogu see ühinemistung on olnud suuremal või vähemal määral valgustatud eliidi ühisüritus, millele on mitmesuguste hüvistega ostetud rahvamasside umbusklik toetus.
Olukorras, kus valitsuste kingikotid on nüüd sama auklikud kui nende eelarved, aga ateistlikel kodanikel on endiselt veendumus, et nende sissetuleku järjepidev kasv on neile jumalast antud vääramatu õigus, nõuab ühishuvide klapitamine juba pea ebainimlike võimetega silmamoondajaid (keda me tänapäeval tunneme poliittehnoloogide ülla nime all).
See teema viib meid taas kord varem jutuks olnud, ent sedapuhku juba tervet kontinenti hõlmava sisulise ühiskondliku lepingu vajaduseni. Oleks väga lihtsameelne arvata, et Lissaboni leppe tehnokraatlik mõisterägastik meid sellele kujundlikule sobimusele eriti palju lähemale oleks aidanud. Pigem on see sedastus, kui kaugel me sellest ikkagi veel oleme.
18. sajandi lõpus kirjutas Rousseau’ ühiskondliku lepingu teooriat kritiseeriv konservatismi vaimne isa Edmund Burke, et elujõuline ühiskond on lepe surnute, elavate ja järeltulijate vahel. Meil siin osutus Aljoša-nimeline noormees paar aastat tagasi oluliseks surnuks. Kogu Euroopa peale on tal väga palju kaaslasi ja pingelise eelarvega aastatel tunnevad nad kõik siinpoolsuse vastu tavalisest veelgi elavamat huvi.