Torge tabas otse visiirivahesse, Kreml poleks saanud solvangu sisu paremini valida. Küsimus ei ole üksnes selles, et London hakkab kaotama oma mõjukust. Kui mõni aasta tagasi hädas Euroopa Liidule selg keerati, jäi Suurbritannia Euroopas teatud mõttes isolatsiooni (tuli ette, et info saamiseks ELis toimuvast tuli Briti rahandusministril Eesti ametivennal varrukast haaramas käia), rahvahääletus ELis jätkamise üle võib selle eraldatuse fikseerida. Hiljutine võimetus veenda parlamenti vajaduses sekkuda Süüria olukorda ähvardas jätta Cameroni üksi pingile ka G-20 kohtumisel. Vajadus näidata, et Suurbritannia on kõigest hoolimata globaalse tähtsusega tegija, seadis Cameroni surve alla nii riigisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.
Kuid see on pool taustast. Diplomaatilised torked pole Suurbritanniale midagi uut. Nimekiri on üsna pikk, alates sellest, kui 1776. aastal nimetas Napoleon Bonaparte inglasi «poepidajate rahvuseks», kuni 2005. aastal toonase Prantsuse presidendi Jacques Chiraci öelduni, et pole võimalik usaldada inimesi, kes nii viletsat toitu valmistavad, ja et ainus, mida nad Euroopa põllumajandusele andnud on, on hullulehmatõbi. Teine pool taustast, mis Cameroni valulise reaktsiooni põhjustas, puudutab suurust mitte ülekantud, vaid otseses tähenduses.
Viimase saja aastaga on Briti impeeriumist, kus päike kunagi ei loojunud – kusagil selle pea veerandi maailmast hõlmanud riigis oli alati parajasti päev –, jäänud vaid käputäis riike, mis seni Briti lipu alla kuuluvad. Nüüd on hakanud varasemast reaalsemaks saama ka Šotimaa iseseisvumisplaan, kelle lahkumisega kaotaks Suurbritannia olulise osa oma territooriumist, kultuurist, loodusvaradest ja ekspordiartiklitest. Suurbritanniast on saamas Väike-Inglismaa, tunduvalt kesisema majandusliku ja poliitilise jõuga, kui ta harjunud on.
See on see taustsüsteem, kus Kremli torge Cameroni tabas. Vastus oli samas proportsioonis torke valulikkusega. Laupäeval kutsus Guardian lugejaid üles pakkuma Kremlile paremat vastust kui Cameroni oma. Pakututest üks populaarsemaid oli «Suurus ei loe». Kuid ilmselt on Suurbritannia Inglismaa poole peal vähe neid, kes seda tegelikult usuks.
