Ravikindlustuseta inimeste tausta tuleks uurida
Juhtkiri: 60 000 probleem
23. oktoober 2009, 00:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on umbes 60 000 ravikindlustuseta inimest, kellel on õigus vaid vältimatule arstiabile. Kes need inimesed on, võib praegu vaid oletada. Ravikindlustamata inimeste ligipääsust arstiabile on kõneldud aastaid, ent selles suunas pole mingeid arenguid olnud ning arvata võib, et praegu, mil masuaegses meditsiinis nagunii kärpekäärid lõgisevad, neid arenguid ka ei tule. Kas või juba sel põhjusel, et siis halveneks oluliselt praeguste ravikindlustatute olukord ja seda meelepaha ei suudaks taluda ükski poliitik. Sest kuigi iga ravikindlustamata inimese statsionaarne ravijuht on üksikuna kallim kui ravikindlustatu oma, läheks ravikindlustamata inimeste ravikindlustus riigile praegu päris kalliks maksma.
Iseenesest, üldises plaanis, pole 60 000 ravikindlustamata inimest üle mõistuse suur hulk, mis viitaks veale kogu süsteemis. Seda enam, et praegu ei jää inimene ka töötuna ravikindlustuseta, kui ta aktiivsest tööotsimisest ei loobu. Meenutagem, et see pole alati nii olnud. Teisest küljest, konkreetse inimese seisukohast, on ravikindlustuseta olla siiski riskantne. Tõsi, murdunud luu pannake kipsi, tromb arteris lahustatakse ära ja põletikuline pimesool võetakse välja, kuid järelravi ja ravimisoodustused jäävad neile kahjuks kättesaamatuks. Muidugi, ei maksa arvata, et ravikindlustuseta on vaid vaesed ja väetikesed. Ravikindlustuseta inimeste seas on ka neid, kes elavad näiteks dividendidest ega maksa sotsiaalmaksu. Siin on muidugi mõtlemise koht, kas sellisel juhul peaks haigekassa pakkuma ka mingit vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimise võimalust.
Kuid kindlasti on ravikindlustamata inimeste seas neid pikaajalisi töötuid, heitunuid, kes on juba kõigele käega löömas. See tähendab, et nende puhul on probleem pigem sotsiaal- ja tööturupoliitika muudes lülides, mitte otseselt haigekassas. Ent siiski saab praegu vaid ravikindlustusseadust uurides oletada, kes võiksid olla selle 60 000 inimese hulgas, sest mingit põhjalikumat uuringut ravikindlustamata inimeste koosseisu kohta tehtud pole. Ning just sellest peakski alustama.
Kui ravikindlustussüsteem Eestis juurutati, olid sellel lähenemisel kindlad eesmärgid. Esiteks see, et tervishoiu raha oleks muust maksurahast eraldi ja selle eest saaks tõesti arstiabi, mitte asfaldilappe maanteedel. Teiseks see, et inimesed ei nõustuks ja tööandjad ei saaks neid sundida mustalt töötama.
Ent see, mis 1990ndatel oli õigustatud lähenemine, võib korrektiive vajada. Kuid alustuseks tuleks uurida, miks osal inimestel ravikindlustust pole, sest tõenäoliselt on siin erinevaid põhjuseid, mis vajavad ka erinevaid lahendusi.