Evelyn Kaldoja: surnute suhtlusportaal

Evelyn Kaldoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja.
Evelyn Kaldoja. Foto: .

Tänapäeva inimeste oodatav eluiga pole enam nii lühike kui neil, keda kujutas Berndt Notke oma «Surmatantsul». Kuid selle maali põhiidee peab paika siiani – rikas või vaene, noor või vana, mees või naine, oma surmatundi ei tea meist ette keegi. Elatakse nii 20- kui 120-aastaseks.


Ka noor ja pealtnäha terve inimene võib ootamatult surra. Ja temale ei loe enam, et statistika lubanuks veel mitutkümmet aastat.


Üks väga maine asi, mis keskmisest noorest eestlasest siis järele jääb, on tema konto Orkutis, Facebookis, MySpace’is või mõnes teises kenas suhtlusportaalis.



See elab edasi koos pärast surma õõvastavalt kõlada võiva päevateate, kentsaka enesekirjelduse ning alkoholist särama löönud silmadega tehtud peopiltidega. Kui surma asjaolud on kuidagi erakordsed, on see üks esimesi kohti, kust meedia lahkunu pildi ja lähedaste kontaktid kätte saab.



Lähevad päevad, nädalad, kuud ja aastad, aga surnu suhtluskonto püsib. Alguses ehk kirjutatavad sõbrad sinna leinateateid. Vahele sigineb nilbe tekst kelleltki «brasiillannalt», mida kustutada saaks vaid lehekülje omanik ise. Ja kuigi igal suurel suhtlusportaalil on kusagil haldajad, kes justkui peaksid suutma süsteemi puhastada, jäävad neile läkitatud omaste palvekirjad vastuseta.



Minge vaadake ise. Toksige näiteks Orkutisse sisse mõne paari aasta eest avalikkuse tähelepanu tõmmanud hukkunu nimi. Kõik on alles, välja arvatud ehk üksikud erandid, kelle salasõna keegi peale tema enda teadis.



Millegipärast ei seisa surnuaedades kujud saunalina väel õllepudelit kummutavatest meestest. Ilmselt enamik ei taha nii kerges vormis mälestusse minna.


Arukas inimene mõtleb sellele, mis jääb temast järele, aga loodetavasti mitte kogu aja, mis peaks kuluma elamisele. Kuidagi imelik on pidada suhtlusportaalis kontot mõttega, et juba homme võib sellest saada virtuaalne hauakivi.



Sestap oleks loogiline, et auväärt rahvusvahelised suurportaalipidajad võtaksid kuulda andmekaitsjaid ja looksid süsteemi, mis ei laseks suhtluskeskkonnal muutuda virtuaalsurnuaiaks.



Aastad lähevad ja paraku surevad selle käigus ka mõned nende kliendid. Oleks kena, kui nad omaste kirjadele reageeriksid ning lihtsalt kadunud kasutajad pärast pikema aja möödumist ja paari hoiatuse saatmist lihtsalt kustutaksid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles