Ragnar Teeveer: Gary Numan alistas Järvakandis ilmataadi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalavahetusel möllas Järvakandis juba viiendat korda festival Rabarock, mis on nüüdseks kasvanud Eesti kõige olulisemaks muusikaürituseks. Nagu arvata võis, kujunes festivali viimasest ja tähtsamast päevast armutu heitlus karmide ilmastikuoludega. Jahedat vihma sadas hommikust õhtuni ja kui see lõpuks vaibuma hakkas, oli terve plats muutunud hiiglaslikuks porilombiks. Nutikamad olid kaasa võtnud kummikud või tuukriülikonna.
Enamikul niisugust ettenägelikkust polnud või siis oli neil lihtsalt ükskõik.
Võib ju tunduda mõnevõrra totter rääkida muusikafestivalist keskendudes ilmale, aga tundub, et just ränk ilm on see, mis lisab elektrikitarride saagimisele ja pürotehnika paukumisele viimase apokalüptilise lihvi.
Pool tundi enne südaööd astus muusika taktis vilkuvate tulede tagant lavale viimane ja konkurentsitult võimsaim esineja Gary Numan. Äkitselt paistis seni kaost meenutanud olukord kuhugi välja jõudvat. Inimesed astusid muretult ka kõige sügavamatesse lompidesse, kus varem keegi seista ei tahtnud ja vihmast sai tossumasina kõrval lihtsalt üks lavakujunduse element.