Mihkel Mutt: vähem lõimumist, rohkem integratsiooni!

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et meie praegused venekeelsed inimesed ei lõimu kunagi, küll aga võib seda loota järgmiselt põlvkonnalt. Avatud ühiskonnas peaks igasugune sotsiaalne mobiilsus olema võimalik, aga rajanema erainitsiatiivil.

Lõimumise alal valitseb stagna. Suur kümblemis- ja muu tuhin on libisenud rutiini sängi. Eestlased ja ülejäänud elavad endiselt lahus. Mul on venekeelsele kogukonnale mõeldes vahel tunne nagu suurest metsast läbi sõites. Mõtled, et seal elavad karud ja hundid, mägrad ja ilvesed ja muud loomad, keda ma naljalt ei kohta. Ainult tean, et metsarahvas on olemas.

Nüüd mõni küllap vihastab ja ütleb, et tulgu ma Lasnamäele või Ida-Virumaale, küll siis näeb, kuidas «metsarahvas» (see näide on ainult piltlikustamise mõttes!) elab. Jah, aga keskmine eestlane läheb nimetatud paigusse harva nagu laandegi (ja mitte lauluga!). Ma muidugi liialdan, venekeelseid märkab ka mujal, aga siiski mitte võrdeliselt nende tegeliku hulgaga.

Ühelt poolt olen olukorraga rahul. Nii nagu me suutsime taastada iseseisvuse ilma verevalamiseta, nii pole ette näidata vist ühtki rahvussuhete pinnal «tekkinud» laipa ka hiljem. Meie lehed ei kirenda rahvuskonfliktidest. Isegi pronksöö puhul ei läinud rindejoon sajaprotsendiliselt rahvuspiire mööda. Kui mõelda, mis on toimunud Balkanil ja Keenias, Liibanonis, Iraagis ja Süürias, siis hingad kergendatult.

Teiselt poolt mõtled, et 360 000 on protsentuaalselt ikk­a üüratu arv. Justkui meil rahvast ülearu oleks. Kui kolmveerand miljonil eestlasel (mis meid peagi alles on) oleks kõrge tootlikkus ja vaimne motiveeritus, saaksime hakkama – niivõrd kui muu maailma protsessid seda võimaldavad. Aga me teame, kuidas lood tegelikult on. Juba praegu napib meil paljudel aladel võimekaid inimesi. Kuna neid pole, kohtab igasugustes ametites üha enam diletante ja lihtsalt käpardeid (kohad ei jää tõesti täitmata!).

Seda ei saa kanda üksnes erakondliku korruptsiooni arvele. Vene kogukonnas pole võimekaid suhteliselt rohkem kui põlisrahva hulgas, aga kokkuvõttes on siiski hea hulk ja nad kuluksid ära.

Integratsioon ja lõimumine ei ole päriselt sünonüümid. Lõimumine kõlab isiklikumalt ja tähendaks justkui maksimumprogrammi. Integratsioon käiks rohkem nagu riigi, lõimumine ühiskonna ja indiviidi tasandi kohta. Seetõttu pole võimatu, et «lõimumine» muudab venekeelse inimese ettevaatlikuks, sest ta haistab selles väärtuste asendamist, «hinge» kallale minekut. Sellest vaatepunktist oleks võinud jääda integratsiooni juurde, sest see on kroonulik nahkne mõiste nagu kümned teised ja nõukaaja inimesed on sellega harjunud.

Keeleõpetus on tähtis, aga Arnold Sai ja Jevgeni Kogan rääkisid vabalt eesti keelt. Ka fakt, et ollakse sündinud Eestis, ei tarvitse tuhkagi tähendada. See tuli ette seoses hiljutise vahejuhtumiga Londonis, kus kaks moslemit tapsid briti sõduri. Tapjate vanemad olid Nigeeriast, aga nemad olid sündinud Ühendkuningriigis ja rääkisid inglise keelt Woolwichi-päraselt. Nad ei olnud käinud Al-Qaeda väljaõppekeskustes, vaid «koduküpsenud», ristiusust islamisse üle läinud. Paljud kommentaatorid rõhutasid (tundus, et vahel tänitava mõnuga), et need noormehed on britid, Briti ühiskonna produkt.

Keel ja pärinemine ei määra ka Eestis elavate venekeelsete suhtumist siinsetesse põhiväärtustesse. Me heidame neile ette, et nad ei ole südamega «asja juures», et nad kasutavad ära siinset õigusriiklust, et nende sihiks on pääseda Euroopasse ja mujale. Me tahaksime, et nad oleksid valmis seostama oma tulevikku selle maa ja ühiskonnaga.

See on tõesti integratsiooni peaeesmärk. Paraku tahavad paljud eestlased ise siit jalga lasta. Me võime muidugi öelda, et meie oleme pärisperemehed ja meile on lubatud kõik, ka oma maa ja rahva suhtes ükskõikne olla. Sest kuigi räägitakse kohustusest omandi ees, on omanikul siiski võimalik ka omandist vabaneda. Jah, see on nii, aga nii kerkib küsimus topeltstandarditest.

Kui kaua saab säärane kahe «universumi» kõrvuti eksisteerimine kesta? Ma olen integratsiooni suhtes optimistlik, kuigi osalt kurva südamega. Kokkukasvamine toimub ilmselt eestlase ühemõõtmelisemaks muutumise ja «globaalkodaniku» tekkimise taustal. (Sama käib ka venekeelsete kohta, aga vene hardcore säilib Põlis-Venes).

Inimeses on horisontaalne ja vertikaalne mõõde. Praegu domineerib esimene. Nüüdisinimene saab tohutult teateid sellest, mis parajasti maailmas toimub, aga mäletab vähe ja tulevikule ei taha eriti mõelda. Olevik kujundab isiksuse dominandi ja sotsiaalse grupi teadvuse. Lihtsaim süütu näide: Lutsu «Kevade» tegelaskonna tundmine või mittetundmine eestlase ja mitte-eestlaste eristajana kahaneb. Sama kehtib ka vähem «süütute» asjade puhul. Aga see on põhjapanev, sest just mälu, õieti lähiajaloo tõlgendamine on eesti- ja venekeelsete kõige tähtsam lahutaja.

Nende seniste ajalooliste narratiivide mõju kohalikele venekeelsetele nõrgeneb tasapisi. Kuulen vastuväiteid: kas ma siis ei tea, et nad vaatavad Moskva kanaleid ja elavad üldse sealses infoväljas?

Jah, aga ükski propaganda ei ole tõhus igavesti, kui seda ei toeta praktilised sammud. Nii nagu me ise ei ole enam nõus sööma kartulikoori, nii on vastav ideoloogilis-rahvuslik-poliitiline vedru nõrgenemas venekeelsete puhul.

Moskva propagandat ei maksa alahinnata, aga mitte ka ülehinnata. Vene valitsus «tegeleb» meie kohalike venekeelsete üleskeeramisega, aga ikkagi rutiinselt. Kes tahtsid itta tagasi minna, on läinud, ja siinsete alade taasvallutamine jõuga pole prioriteet.

Veel keelest. On öeldud, et keel pole pelgalt suhtlusvahend, vaid sellega kaasneb mälu, mis on sinna keelde ladestunud sajanditega ja n-ö tuleb kaasa, kujundades isiksuse süva­struktuure jne. Seegi on paraku globaliseeruvas maailmas massimeedia, suhtluskeskkondade jne mõjul muutumas. Vastav osa keelemälust kidub ja nivelleerub. See toob kahju kõigepealt väiksema kõnelejaskonnaga keeltele, aga ka vene keel ei jää sellest puutumata.

Riigi seisukohalt ei ole tähtis, et kõik alamad teaksid eesti vanasõnu, eelarvamusi, hällilaule, Kalevipoja koerte nimesid, muistset vabadusvõitlust (!) jne. Teiselt poolt – kui keegi õpib mind eesti keeles vihkama, siis parem ärgu õppigu, teeme temaga kodurahulepingu teistel tingimustel.

Meie praegused venekeelsed inimesed ei lõimu kunagi. Aga et me mõlemad kaotame oma minevikumõõdet, siis on järgmiste põlvkondade esindajad omavahel sarnasemad ja nende lapsed (kui neid ikka sünnib) ehk juba integreerunud. Lähenemine toimub aeglaselt ja teatud piirini.

Forsseerimine on mõttetu, emotsioonidega ei tee midagi. Avatud ühiskonnas peaks igasugune sotsiaalne mobiilsus olema võimalik, aga põhimõtteliselt rajanema erainitsiatiivil. Riik jällegi peab vankumatult järgima omaenda seadusi ka selles valdkonnas. Eestlane võiks sagedamini optimistina kujutleda, et tema veeklaas on siiski pooltäis, st kui ajalugu ja keel kõrvale jätta, on need 360 000 temaga juba nüüdki küllalt sarnased.