Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maipühad 1962: sinimustvalge lipp täitevkomitee katusel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tõrva linna täitevkomitee torn 1962. aasta 1. mai hommikul. Tornis lehvib ENSV lipp. Väärib tähelepanu, et KGB uurijad ei teadnud vist lipu värvide järjekorda ning on foto kladesse kleepinud tagurpidi. | FOTO: KGB
Rahvakogunemine Tartu Raekoja platsil – manifestatsioon Eesti Maapäeva ajal 1917. | FOTO: Eesti Filmiarhiiv
Paide seltskondlike organisatsioonide esindajad Järvamaa rahvuspäeva puhul toimunud paraadil 10. märtsil 1935. | FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Sügaval Nõukogude ajal heiskasid uljad koolipoisid sinimustvalge lipu Tõrva linna täitevkomitee katusele, et tähistada keskkooli lõpetamist.



Võib arvata, et Tõrva miilitsatöötaja tõmbas 1962. aasta 1. mai hommikul kell kaheksa oma korteri aknast välja vaadates ehmatusest lausa teed kurku. Nõukogulikuks suurpühaks virguva väikelinna asemel nägi ta viirastuslikku kevadhommikut vabas Eesti linnas, mille raekoja katusel lehvis sinimustvalge rahvuslipp.



Esimesest ehmatusest toibunud, miilits riietus ja tormas operatiivselt sündmuskohale. Seal askeldas ennastsalgavalt juba kolleeg, kelle oli äratanud ärev telefonikõne kohaliku tarbijate kooperatiivi öövalvurilt.



Öövalvur nimelt oli kell 7.20 sööklauksel parajasti kööginaistega juttu ajanud, kui tuli einelaua koristaja ning kutsus vaatama, mis imelik lipp lehvib Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee hoone tornis. Valvur nägi «juba kaugelt, sealt kus Tallinna kiirbuss peatab, et on võõras lipp». «Kaugelt näis, et pool on must, ja alumine pool valge. Läksin sidekontori ja helistasin miilitsasse,» kirjeldas ta.



Nüüd seisidki kaks Tõrva miilitsat paljakäsi silmitsi tõsise poliitilise provokatsiooniga. Nõukogude võimu kohaliku keskuse tornis lehvis Eesti rahvuslipp, algamas olid maipühad, kuid mundrimeeste tee vaenuliku lipu juurde oli suletud. Ehkki naabruses elanud täitevkomitee esimehelt saadi hoone välisuksevõti, ei õnnestunud katusele viinud ust kuidagi avada. «Kuna uks pidi avanema minu poole, siis sain aru, et uks on katusepoolt küljest millegagi kinnitatud. Tõin maja teise korruse trepikojas oleva ahjuroobi ja proovisin sellega ust lahti kangutada,» kirjeldas üks militsionääridest oma võitlust hilisemas seletuskirjas.



Järgmisena lasti käiku juba täitevkomitee esimehe kodust toodud kirves. Ust lammutades selgus, et keegi oli katuse poolt selle blokeerinud tornist võetud puuredelitega.



Olles viimaks vallutanud täitevkomitee katuse, põrkasid miilitsad uuele takistusele: torni uksele oli knopkadega kinnitatud silt «Mineeritud»! Kuid vaprad seadusesilmad ei jäänud ähvardust uskuma. Üks miilitsatest ronis torni, võttis sinimustvalge lipu koos vardaga alla ja viskas selle maapinnale.



Selleks ajaks samuti kohale jõudnud täitevkomitee sekretär korjas lipu maast üles, viis hoonesse, rebis sinimustvalge varda küljest ära, seadis asemele värske punalipu ning monteeris varda torni tagasi. Ootamatult vankuma löönud Nõukogude võim Tõrvas oli selleks korraks taastatud.



Kuid ennekuulmatu poliitilise kuriteo uurimine alles algas. Riigiarhiivis säilitatav paks toimik (ERAF.130.1.5315) annab aimu, kui tõsiselt KGB asja kallale asus. Üle kuulati nii täitevkomitee töötajaid kui ka näiteks lukksepp, kes oli mõni päev enne maipühi täitevkomiteele uued võtmed valmistanud. Põhikahtlus langes peagi kolmele Tõrva linna keskkoolipoisile. Nende kodudes korraldati läbiotsimised, mille käigus viidi kaasa poiste asjade seast leitud joonistuspaberit, riidevärvi ja niiti. Luubi alla võeti ümbruskonna kahtlased õmblusmasinad, üritades tuvastada, millisega neist oli «kodanliku Eesti lipp» kokku õmmeldud.



KGB laborandid suutsid siiski vaid järeldada, et isikud, kes lipu masinal kokku vuristasid, ei osanud tegelikult õmmelda. Konfiskeeritud riidevärv ei klappinud lipusiilude värviga, joonistuspaber ja niit olid küll samad, ent Nõukogude kaubanduse sortimendivaesust arvestades ei tähendanud see midagi.



Et poisid end süüdi ei tunnistanud ning ka otseseid asitõendeid nende vastu ei leitud, kippus uurimine vaibuma. Septembris oli KGB sunnitud tõdema, et jäljed on liiva jooksnud.



Kuna täitevkomitee hoones asus ka sovhoosikontor, paisus võimalike kahtlusaluste ring väga laiaks. Veidi enne maipühi oli majas toimunud mehhanisaatorite kutsekvalifikatsiooni tõstmise koosolek ning selle käigus oli üks torni võtmetest kaotsi läinud. Liiatigi laekus KGB-le agentuurteadetest signaal, et üks sovhoosnik olla kelkinud, et seekord saab maipühade aegu palju nalja. Sovhoosnike uurimine ei andnud aga samuti tulemusi ning 1964. aasta detsembris kriminaalasi lõpetati. Nii ongi lipuheiskamise lugu laiema publiku jaoks saladuseks jäänud tänase päevani.



Kuid nüüd on mees, kes lipuheiskajatest ainsana siiani elus, nõus oma loo ära rääkima. Põlva haigla psühhiaater Olev Lõndso (pildil) oli üks neist kolmest poisist, keda KGB kõige rohkem kahtlustas – ja nagu selgub, täiesti õigustatult.



«Mina ja koolivennad Toivo Rand ning Ernst Kangur mõtlesime, et kohe saab keskkool läbi, aga koolipõlvest meenutada midagi nagu ei olegi,» kirjeldab Lõndso lipuidee teket, mida tal on pikemalt plaanis valgustada ka ETV Tartu stuudios sügiseks valmivas telesaates. «Olime just salaja läbi lugenud «Nimed marmortahvlil» ja «Eesti rahva kannatuste aasta». Samuti mäletasid Eesti Vabariiki veel meie isad-emad, onud ja tädid.»



Niisiis otsustasid isamaaliselt meelestatud poisid tähistada keskkooli lõpetamist Eesti lipu heiskamisega kohaliku võimukeskuse torni. Eesti Vabariigi aastapäev oli kahjuks juba möödunud, nii tuli noormeestel leppida maipühadega.



Ettevalmistusi tegid poisid kooskõlas kõigi konspiratsioonireeglitega. Lipu valmistamiseks vajalikku riiet, värve, niite ja paelu ei ostetud mitte kodulinnast, vaid Valgast. Kokku õmmeldi lipp Ernsti maal elanud vanaema Singeri õmblusmasinaga. Kohe pärast lipu valmimist põletati kõik materjaliülejäägid.



Kuidas aga lipp masti saada? «Otse hoone kõrval kasvas suur haavapuu, millest praegu on järel vaid känd,» selgitab Lõndso. «Otsustasime, et minu isa viljarooviku abil peaks olema võimalik ladvast katusele jõuda.»



30. aprilli õhtul kell 11 tõmbasid poisid jalga petrooleumiga immutatud jalanõud (jälituskoerte eksitamiseks) ning suundusid läbi kevadise lörtsisaju operatsioonile.


Roovik ehk viie-kuuemeetrine latt võeti Lõndso isa varustusest, lisaks veel paras köis.



Kohapeal ronisid Lõndso ja Kangur puulatva, tõmbasid rooviku latiga järele ning seadsid sisse ühenduse haavapuu ja täitevkomitee vahel. Kui esimene poiss oli latist üle ukerdanud, valmistati köiest purdekäsipuu. Rand jäi tänavale patrullima ja hakkas hoiatavat viisijupikest vilistama iga kord, kui mõni hiline jalakäija nähtavale ilmus.



Poolteist tundi pusimist ning võim Tõrva linnas oligi vahetunud. Poisid tulid tagasi maa peale, võtsid Tantsumäel asunud peidikust uued jalanõud ja põletasid vanad ära. Seejärel mindi enesega rahulolevana koju. Mitte ükski poistest ei kõnelenud oma teost kellelegi, ei uurijatele ega sõpradelegi (välja arvatud üks klassivend, kes õnneks oskas suud pidada). Lõndso kuulas kodus küll pealt isa ja ema imestlevat jutuajamist sinimustvalgest, kuid ei lausunud selle peale musta ega valget – milleks vanemaid ilmaasjata hirmutada?



«Hommikul olin kole uudishimulik ja pakkusin emale, et lähen poodi leiba ostma,» jutustab Lõndso. «Tänaval tuli vastu mu vene keele õpetaja, venelanna, kes hõikas: «Fašistide lipp on üleva!» Oleksin tahtnud talle öelda, et fašistide lipp oli ju punane.» Lippu nägi ka Tõrvas peatunud hommikuse kiirbussi rahvas. «Siin on võim vahetunud, peab kiiresti jalga laskma,» olevat juht öelnud.



KGB võttis Lõndso ja ta sõbrad luubi alla peamiselt seetõttu, et Lõndso oli nende «vana tuttav» – mõni aasta varem oli ta Kaukaasias kinni peetud üle piiri Türki põgenemise katsel. Toona läks poisil siiski õnneks end eksinud matkajana välja vabandada. Seda agaramad olid kagebiidid nüüd.



«Füüsilist vägivalda ei tarvitatud, kuid ähvardati ja sõimati küll. Pimedas ruumis suunati laualamp otse näkku ja valetati, et teised poisid on juba kõik üles tunnistanud,» meenutab Lõndso. «Vahepeal pandi meid kolmekesi ühte ruumi kokku, nähtavasti lootuses, et omavahel kõneledes end sisse räägime.» KGB üritas infot koguda ka koolikaaslastelt, sel eesmärgil käisid noored ohvitserid isegi pidudel keskkoolitüdrukuid tantsitamas. Ent poiste suu jäi lukku.



«Lõpuks öeldi mulle KGBs: praegu me sind vahele võtta ei saanud, aga kümne aasta pärast saame su kätte. Ja tõesti oli mul KGB silm peal kuni Eesti Vabariigi tulekuni, isegi siin Põlvas tükkisid KGB mehed mulle sõbraks,» muigab Lõndso.



Kui vabadus tuli, avaldas mees oma saladuse. «Isa, kes oli läbi Nõukogude aja ahjulõõris säilitanud Eesti-aegset lippu, oli uudisest vaimustuses!»

Tagasi üles