Kust tuleb emotsioon, mida meedia võimendab, ja kes on see sihtgrupp, kellele «masohhistlikku masendust» toodetakse, küsib Elver Loho, parteitu kodanikuaktivist.
Elver Loho: uhkus ei tule loosungist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalavahetusel toimunud Reformierakonna suurkogu oli ehitud suurte siniste sõnadega kollakal taustal: «Uhke Eesti üle!» Loosung võis tõesti kirjeldada kohalviibinute emotsioone, aga kas sellest oli mingit kasu ülejäänud Eesti meelsuse muutmisel?
Eesti elu laitva «masohhistliku masenduse» põhjuseid otsis Andrus Ansip oma kõnes meediast. Kahtlemata on meedial mingi säärane roll, aga meedia saab ainult võimendada, vahel täiesti ebaproportsionaalselt. Nii näiteks oli kirjutamise hetkel postimees.ee esilehel uudis, kuidas paar fooliummütsiga aktivisti jagasid suurkogule tulnutele päevalilleseemneid.
Delfi pani oma loo pealkirjaks klikkemeelitava tsitaadi «Uus inimarengu aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale», aga jättis artikli sügavustesse relevantse iva: Eesti arengut kiitnud aruande autorid kattusid kohati «Harta 12» autorite seltskonnaga. Samuti oli pildivalik huvitav: foto Ansipist oli kadreeritud niiviisi, et peale jäi vaid poodiumile suurelt maalitud sõna «UHKE», aga mitte selle all olnud «Eesti üle!». (Kuigi siinkohal tuleks pigem süüdistada oravate PR-meeskonda, kes ei ole juba pikka aega suutnud adekvaatselt ette näha oma valikute mõju.)
Meedia saab olemasolevat emotsiooni vaid võimendada, aga emotsioon ise peab tulema kusagilt mujalt. Päris uut sihtgruppi ei saa keegi nullist luua. Kust tuleb siis see emotsioon, mida meedia võimendab ja kes on see sihtgrupp, kellele «masohhistlikku masendust» toodetakse?
Kahtlemata on Eestis inimesi, kes on jäänud elu hammasrataste vahele, nagu on ka ajakirjanikke, kes on oma karjääri rajanud «pisarate kiskumisele» inimeste valede valikute tulemuste kirjeldamise abil. Kuid sääraseid inimesi ja ajakirjanikke on alati ja igal pool. Midagi muud on ühiskonnas valesti läinud.
Mõned vandenõuteoreetikud on vaenamise sihtgrupiks pidanud sotside valijaid, aga seda on raske uskuda. Sotside tuumikvalijaskond pole aastate jooksul oluliselt muutunud. Pigem on uus grupp inimesi juurde ilmunud: noored, alla 30-aastased, kes pole Eestiga rahul. Ja ma arvan, et peamised põhjused ei ole ideoloogilised. Asi pole isegi mitte selles, et paljude arvates on Soomes parem elada. Põhjus on pigem üks teatud psühholoogiline efekt.
Paljud eksperimentaalpsühholoogia teadlased on uurinud seda, kuidas ja miks inimesed üht või teist asja väärtustavad. Levinud uurimismeetod on näiteks selline: inimesele antakse mingi ese ja ta peab sellele hinnasildi välja mõtlema. Kui tegu on võõra esemega, siis hindab inimene selle väärtust üsna madalalt. Kui tegu on aga esemega, mille loomisse on inimene ise kasvõi hästi natukene panustanud, on näha, kuidas tema hinnang eseme väärtusele kasvab oluliselt.
Sedasama psühholoogilist efekti kasutatakse juhtimises. Head firmajuhid jätavad töötajatele vabad käed paljudes aspektides ega sekku tehtud valikutesse. Nõnda näeb töötaja, et tema panus on oluline, ja pingutab sama töötasu eest rohkem. Tulemuseks on kvaliteetsem toode. Efekt töötab isegi siis, kui töötajale jäetud valikud on ainuüksi kosmeetilised või vähetähtsad.
Seda mõju olen ma täheldanud ka enda juures. Veel mõni aasta tagasi oli Eesti mulle paljuski vaid elukoht. Miski ei hoidnud mind siin kinni. Poliitikast ma suurt ei hoolinud. Kui oleks tulnud parem pakkumine välismaalt, oleksin kõhklemata lahkunud.
Minu eriala eripära võimaldaks mul tööd teha pea igast maailmanurgast, kus vähegi internetile ligi pääseb. Ja kui ma emigreeruksin mõnda jõukamasse riiki, võiksin seal üsna hästi ära elada. Hetkel ma ei taha minna, sest siin on parem. Kuidagi objektiivselt on seda raske mõõta, aga viimase paari aastaga on mingid müstilised juured alla kasvanud. On kaasa löödud asjades, millel on olnud positiivne mõju Eesti ühiskonnale. On arendatud kodanikuühiskonda.
On antud seesama väike panus Eesti arengusse, mille tõttu ma Eestit nüüd märksa rohkem väärtustan ja märksa rohkem tema tulevikust hoolin.
Ma arvan, et ma pole ainuke. Pigem tundubki, et Eestis on üsna järsku tekkinud tohutu hulk
20. eluaastates noori, kes ei väärtusta Eestit peamiselt just nimelt seepärast, et nad pole tänapäeva Eesti loomises ega arengus oluliselt kaasa löönud. Ja enne kui keegi süüdistab mind noorte süüdistamises, lubage juhtida tähelepanu peamisele põhjusele: neid pole kaasatud.
Kodanikuühiskonda kandev ideoloogia, mis läänes on enesestmõistetav, pole Eesti intellektuaalsel maastikul piisavalt kanda kinnitanud. Aeg-ajalt üritab üks või teine poliitiline jõud seda ideoloogiat enda kasuks pöörata, aga mida pole, seda on ka raske pöörata.
Erakondade noortekogud ei ole lahendus. Lugusid noortekogude tegemistest võib iga noor kuulda oma sõpruskonnast ja järeldada, et Eesti arengusse panustamine piirdub seal tihtipeale tasuta alkoholi ja tutvustega, millest võib tekkida mõningane positiivne mõju Eesti iibele.
Kodanikuühiskonna, vähemalt paberil, on aastaid kaaperdanud üsna piiratud seltskond. Tehakse mingeid pikki ja olematu mõjuga projekte mingite eurorahade eest, kirjutatakse igavaid aruandeid, aga ega sealt eriti midagi välja ei paista. Olen kohanud üksikuid säravaid inimesi, kes tegelevad, vähemalt minu hinnangul, mõjusate ja vajalike tegevustega, aga ega keegi neile selle eest ei maksa, sest teiselt poolt riigipiiri tulnud raha jagatakse teispool riigipiiri tuntud probleemide lahendamiseks ning Eestis välditakse paaniliselt rahajagamisel riskimist, mis on eriti imelik, kuna Eestis ei vastuta ju ametnik tegelikult peaaegu mitte millegi eest. (Ükski seksist ei ole ka veel spekuleerinud, et äkki hoiab Eesti arengut tagasi see, et pea kõik ametnikud on naised ja naised loomu poolest riskivad vähem.)
Kuna Eestis on süüdistamine populaarne, siis kukume süüdistama.
Esiteks ei ole Eesti intellektuaalid suutnud luua Eesti noortele ühiskonnas konteksti ega võimalusi. Kel raha napib, see vorbib meetrite kaupa päevapoliitilisi kolumne. Keda on mõni poliitiline ideoloogia hammustanud, see ratsionaliseerib oma kirjatükkides, miks üks partei on parem kui teine. Mõnikord lausa sõltumatu eksperdi sildi all.
Poliitikutele on küll mõnus ette heita riigimehelikkuse puudumist, ent kus on meie riigimehelikud intellektuaalid, kes mitte ainult ei kiruks ühiskonda, vaid ka looks iseseisvasse ellu astujale selle konteksti, mis annaks ta elule mõtte ja tegevusjuhised? Selleks ei ole isegi väga palju ajusid vaja. Piisab, kui vaadata, mida arenenud maailma noored teevad, ja maakeelde tõlkida.
Teiseks on süüdi poliitikud. Erakonnasüsteem on Eestis stagneerunud. Tänapäeva mõjukad parteid on üsna iidsed ning noortel ei ole võimalik alustada uue parteiga tühjalt kohalt. Parteide sees tõusmise tagab aga lojaalsus partei pealiinile või siis rikas issi. Viimasel ajal on Eestis üritatud kahte «uut» parteid. Üks on EKRE, mis on eriti rõhutatult vanade partei. Teine on Piraadipartei, mille sündi ja hetkel toimuvat vaevarikast koolemist on olnud au oma silmaga näha, kuna seltskond kattus osaliselt minu tutvusringkonnaga.
Poliitikute süüks paneksin veel ka kodanikuühiskonna vähese toetamise. Kodanikuühiskonna toetamise põhimõtted tunduvad olevat üle võetud arenenud maailmast ega ole sobivad olukorras, kus säärane nähtus on alles tärkamas. Täpselt samamoodi nagu EASi nõuded toetuse saamiseks on keskmise Eesti ettevõtja jaoks nii absurdsed, et Eesti noores majanduses on ausal äritegijal tihtipeale mõttekam hakkama saada oma vahenditega ja jätta toetusraha firmadele, mille ärimudeliks ongi professionaalne JOKK-skeemidega euroraha pumpamine.
(Sõltumatud psühholoogilised uuringud näitavad, et seda artiklit lugev poliitik võib oma enesetunnet ja heaolu parandada vaid kahe minutiga – tehes korralikus summas pangaülekande mõne MTÜ arvele, mille nimes ei esine sõna «erakond» või «partei».)
Kolmandaks on süüdi meedia. Täiesti uskumatul kombel on tegu ühe vähese aspektiga, kus Tallinna TV saab teistest paremini hakkama, olgu motiiviks mis tahes. Nimelt on neil kombeks teha kodanikuühiskonnast saateid. Ma pole kindel, palju sellest kasu on, aga nähtusena on see tore ja ideaalis võib nii mõnigi noor sealt inspiratsiooni saada. Vähemalt mõnes paralleeluniversumis, kus Tallinna TV vaatamine on noorte hulgas populaarne.
Kuna käes on KOVi valimise aasta, siis näeme lähiajal kindlasti tohutult kajastust selle kohta, kuivõrd oluline kodanikuühiskonna ideaalide kandja on asumiselts ja millised toredad asumiseltsid meil Eestis tegutsevad. Kui ülejäänud kolme aasta jooksul oleks pooltki nii palju kodanikuühiskonna ülistamist, oleks Eestis asjad ilmselt märksa paremini.
Kokkuvõttes tahaksin kõigile südamele panna, et Eesti tulevik on noor ja mõtlev inimene ning kui tahame jätkusuutlikku riiki, siis peaksime looma talle konteksti, kus ta võiks enda elu ja koha ühiskonnas mõtestada viisil, mis seob ta Eestiga.