Osalesin hiljuti Brüsselis Euroopa Liidu andmekaitseõiguse reformi käsitlenud europarlamendi seminaril. Muljed on kahetised. Ühelt poolt on reformi, mida praegu alles kavandatakse, ilmselt kaua oodatud. ELi kehtiv direktiiv pärineb 1995. aastast ja vahepeal on elu ikka kõvasti muutunud. 1995. aastal sain ma endale esimest korda e-posti aadressi, praegu on paljudel juba pool elu pilve kolimas. Mis kõik meie andmetega seal võib toimuda, paneb aeg-ajalt mõtlema küll.
Teisalt on reformiplaani kohta tehtud juba kõvasti kriitikat. Näiteks leiab ka Eesti andmekaitse inspektsioon äsja ilmunud aastaraamatus, et hulk sellest, mida kavandatakse, kasvatab tublisti ettevõtete ja avaliku sektori halduskoormust. Huvitav muidugi, et reformi korraldajad ise on siin täpselt vastupidisel seisukohal. Nad väidavad, et ainuüksi bürokraatia vähendamisega hoiavad ettevõtted üle Euroopa kokku 130 miljonit eurot aastas ning tulevane ühtne reeglite süsteem – kus erinevalt praegusest pole võimalik jõuda ühesuguste kaasuste puhul eri riikides kasvõi totaalselt vastupidisele tulemusele – hoiab Euroopa majandusele kokku umbes 2,3 miljardit eurot aastas. Kuidas nende arvudeni täpselt on jõutud, ei selgunud ka Brüsselist, kuid võib arvata, et ega kavandatavate reeglite mõju pole kõikjal ühesugune.
Firmadel, kes tegutsevad korraga paljudes ELi maades, on hõlpsam võita sellest, kui vähemalt ühes valdkonnas ei pea tegelema 28 eri jurisdiktsiooniga, vaid saab valida suhtlemiseks ühe andmekaitseasutuse selles riigis, kus asub peakorter. Mõni 250 töötajaga firma, kes uute reeglite järgi peab hakkama palgal hoidma konkreetset andmekaitsespetsialisti, leiab samas ilmselt, et see nõue on liigne ahistamine.
Uued, ühtsed ja otse kohaldatavad Euroopa andmekaitsereeglid tulevad lähiaastate jooksul. Ning need on tõenäoliselt karmimad, kui on harjunud täitma näiteks needsamad USA suured internetikompaniid, kelle pilveteenuseid me (näiliselt) tasuta pruugime. Ma ei usu, et Google või Facebook peaksid selle tõttu oma poe siinmail kinni panema, ent nagu Brüsselis räägitust kõlas, olevat surve näiteks europarlamendi saadikuile teiselt poolt ookeani tehtava lobi näol suhteliselt tugev.
Mõnevõrra muret tekitab võimalus, et uue korra mõjul hakatakse fetišeerima inimese õigust oma andmetele isegi nii, et soovi korral võib end kasvõi avalikust ajalookäsitlusest hoopis eemaldada. Võimalik, et see kartus on ülepaisutatud. Kummastavaks pean aga seda, et praeguses variandis ei kavatseta ELi uusi andmekaitsereegleid kohaldada euroliidu enda institutsioonidele. Kokk võiks ju ise ka maitsta seda putru, mis sööjatele on keedetud.