Kaia-Kaire Hunt kirjutab, et kui meil on nii palju välditavaid haigusi ja meie tervena elatud eluiga on üks ELi lühemaid, siis näitab see, et senine tervisedendus vajab kogukondlikku tuge.
Kaia-Kaire Hunt: raha tervishoius – kas puudu või vales kohas?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealkiri sai teadlikult provokatiivne. Praegu, mil meditsiinis on vähe nii personali kui ka raha, oleks justkui kohatu küsida, kas see kõik ikka läheb õigesse kohta. Lihtne loogika ütleb, et ainus võimalus meditsiinikulusid suurendamata rahva tervist parandada on vähem raskeid ja kroonilisi haigusi. Seetõttu on kohati päris kentsakas, kuidas kogu trall käib selle ümber, kuidas meil oleks rohkem arste, parem meditsiinitehnoloogia, kõrgem ravikvaliteet jne. Kõik see on kahtlemata oluline. Aga vähe räägitakse sellest, miks meil üldse on vaja nii palju ravida.
Vaatasin oma kooliaegsest rahvatervise konspektist järele – seal on selgelt kirjas, et vaid kümme protsenti tervisest sõltub arstiabist, ülejäänu sõltub keskkonnast, pärilikkusest ja eluviisist. Kui arvestame, et pärilikud faktorid võivad teatud juhtudel aktiveeruda ebasoodsate keskkonnamõjude tõttu, siis võime üldistada, et valdavalt sõltub tervis meie eluviisist. Eluviisi aga saame ju ise muuta, seega peitub eluviisis ka osa haiguste vältimisest ja tervisedendusest.
Jah, meil on ennetusmeditsiin ja tervisedendus täiesti olemas. Sageli aga rohkem paberil ja sõnades. Haigekassa eelarve järgi kulus eelmisel aastal ennetuseks umbes üks protsent kogu eelarvest ja tervisedendusele kõigest 0,1 protsenti. Meil on küll olemas ka Tervise Arengu Instituut, kuid kogu selle eelarve jääb samasse suurusjärku haigekassa ennetustegevuse eelarvega, see tähendab, et ennetusse läheb kogusummast siiski väike osa, samuti ei keskendu riiklikud tegevused inimesele kui ainulaadsele indiviidile.
Kui neist summadest piisaks, siis poleks meil ju nii palju terviseedenduse ja eluviisimuutustega välditavaid haigusi ja meie tervena elatud eluiga poleks ELi viimaste hulgas.
Pikaajalise nõustaja ja grupiprotsesside juhtijana on minu hüpotees, et kõige efektiivsemalt muudavad inimeste tervisekäitumist kas täiesti personaalsed või väikeste gruppide nõustamised.
Osa spetsialiste arvab, et pole vaja dubleerida, sest on olemas pereõed, kes saavad tegeleda ja peavadki tegelema nii tervisedenduse kui ka isikliku nõustamisega. Tean omast kogemusest, et pereõe töös ei ole sageli selleks aega. Samuti on selge, et ei pere- ega eriarstil pole võimalust tegeleda visiidi ajal näiteks eluviisinõustamisega, see on palju pikem protsess kui 15–20 minutit. Ja ajast ehk veel olulisem on tunne, et kohati polegi selleks justkui vajadust, sest inimesed ise ei pea oma tervist prioriteediks.
Meenub ühe poliitiku tõdemus, et valimisprogrammidesse pole mõtet terviseteemasid kuigi palju sisse panna, sest need lähevad inimestele märksa vähem korda kui näiteks tulumaks. Meenub ka ühel konverentsil kuuldud perearsti tõdemus, et kui ta oli püüdnud veenda kõrgvererõhuga patsienti suitsetamist vähendama, kostis pahur vastuväide, et arsti kohustus peaks olema retsepte kirjutada, mitte patsiendi eraelus ja harjumustes tuhnida.
Kuid kas inimeste huvi oma tervise vastu suureneks, kui neile pakutaks selle hoidmiseks paremaid võimalusi? Oma kogemustele tuginedes ütlen, et jah. Kui selgitada inimese enda võimalusi lihtsaid asju tehes eluviisi muuta, on motivatsioon ka kergem tulema.
Keerulisem on ju unistada millestki, mille kättesaamine tundub võimatu. Tervislikult toitumine tundub kallis ja aeganõudev, naudingut keelav ettevõtmine; liikumine nõuab kauneid spordiriideid, jõusaalikaarti; vaimse tervise eest aga hoolitsevad ju ainult «peast soojad». Ülepakutud väide? Võib-olla. Samas, midagi ju ei klapi, sest statistika järgi on meie eluiga ja tervena elatud aastad kõike muud kui hea tervise juures oleva kodanikega riigi näitajad.
Kogukondade rolli tähtsustamine terviseteemadel ei ole lääne ühiskondades väga laialt levinud (arengumaades on neid tegevusi palju enam), kuid üht-teist märkimisväärset on selles vallas siiski tehtud. Standfordi ülikool on algatanud krooniliste haiguste nn isejuhtimise (self-managment) programmi, kus kasutati terviseteadlikkuse parandamiseks ja harjumuste muutmiseks kogukondlikke tervisekogunemisi. Nende korraldajad – pange nüüd tähele – olid meditsiinihariduseta huvilised, kes olid läbinud vastava koolituse. Nende eesmärk oli oma kogukonnas õpetada inimesi toime tulema frustratsiooni, väsimuse, valu ja isolatsiooniga, leida sobivaid liikumisharjumusi, suhtlema efektiivselt sõprade, pere ja arstidega, õpetada toitumist jne.
Programmi tulemusi mõõdeti ja selgus, et nende inimeste raviks, kes sellest osa ei võtnud, kulutati neli korda rohkem raha kui ennetusprogrammi läbinutele. Teine samalaadne uuring tehti kogukonna tervisetöötajate (community health worker) ennetustöö hindamiseks kogukonna vaesemas osas ja jälle näitasid tulemused enam kui kolmekordset kokkuhoidu ravikuludelt.
Eelneva põhjal teen loomulikuna tunduva ettepaneku: ehk tasuks ka meil kaaluda ennetusmeditsiini õppekava loomist näiteks kutsehariduse baasil. Samuti tervisetoetaja ametikoha loomist, kelle eesmärk oleks inimestega otse suhelda ja kirjeldatud aktiivset ja praktilist kaasalöömist eeldavaid terviseprogramme ellu viia.
Jah, muidugi õpetatakse meil tervisedendust, meil on lausa olemas maakondlikud tervisedendajad ja selles valdkonnas tegutsejad valla tasandil. Aga ma pean silmas üks ühele inimestega suhtlemist, eluviisinõustamist ja inimeste enda sisemise väe, vastutuse ja motivatsiooni äratamist, grupiteraapiate ja -kogunemiste korraldamist, mis praegu ei kuulu edendajate hariduse ega töökohustuste hulka. Rääkimata sellest, et kogu riiklik tervisedendus põhineb ülalt-alla-printsiibil. Ent vaja oleks ka teisesuunalist liikumist, kogukonnast endast ülespoole, sest ainult nii saab reaalne osalus olla kõige suurem.
Eestis aga ei ole kellelgi täpset ülevaadet kõikidest edendus- ja ennetustegevusega tegelejatest (erasektor ja kolmas sektor on üsna uurimata) ning suur osa kirjeldatud tegevusest ei ole suunatud elustiilimuudatustele, liiatigi selle tulemuse mõõtmisele. Eestis on tõepoolest teatud haiguste varajaste avastamiste abil saavutatud kokkuhoidu ning tehtud üht-teist veel, aga üldpilti ei tundu olevat.
Eelmisel aastal saigi nendest mõtetest ajendatuna alguse üks katseprojekt. Kodanikuühiskonna Sihtkapitali abil sai algatatud projekt «Tervisedendusmudel läbi kogukonna», mille mõte on motiveerida inimesi hobi korras koos käima, et nad nõustamise tulemusel teeksid muudatusi oma eluviisis.
Praegu tegutsevad seesugused terviserühmad pea 20 kogukonnas. Kas sellest on reaalselt abi, kas see mõju on piisav? Elame-näeme. Maikuuks on lootus saada esimene tagasiside ja uuringutulemused selle kohta, kui palju sellised kooskäimised inimeste tervisekäitumist on mõjutanud.
Mõni praktiline näide ka. Kui kogukondlikul tervisesündmusel arutatakse näiteks eluviisi ja harjumusi ja inimene ise pakub välja, et ta võiks rohkem liikuda, ning sealsamas tehakse naabrinaisega kokkulepe, et hakatakse kaks korda nädalas kepikõndi harrastama, siis on see suur samm parema ja tervislikuma käitumise poole. Kui sellised tervisesündmused muutuvad regulaarseks, siis on võimalik saada pidevat toetust nii grupilt kui tervisetoetajalt ning positiivses võtmes aruandmine võib tekitada ka lisamotivatsiooni oma iganädalast kepikõndi mitte vahele jätta. Tervisetoetaja ongi siin üks võtmeisik – keegi, kes tagant utsitab, kui laiskus kimbutama hakkab.
Kuidas seda ellu viia ka neis kogukondades, kui puudub raha? Aga mõtleme, kui palju võiks tervisetoetajate töö maksta. Nende koolitamine, võrgustiku ülesehitamine ja hoidmine maksaks väga väikese osa praegusest ennetustegevusest. Jooksvad püsikulud on ju tillukesed, tegutsemiskoha võiks välja pakkuda omavalitsus, ja me ei räägi hetkel sugugi täiskohaga tööst. Kui 2008. aastal toimus esimene «Teeme ära!», ei uskunud paljud, et inimesed võiksid tahta prügi koristada. Võib-olla ei usuta praegu, et on võimalik koristada prügi oma peast, oma elustiilist ja oma füüsilisest kehast. Ometigi ei saa seda ju proovimata välistada.
Autor, hariduselt meditsiiniõde ja majandusmagister, on tervisenõustaja ja üks kodanikualgatusprojekti «Uus tervis» eestvedajaid.