Pluroopa muredest rääkides tuleks alustada terminoloogiast – ühise arusaama tekkimise eeltingimus on selgus. Euroopa tulevikuedu sõltub sellest, kuidas ta suudab hoida väärtusi, kuid muuta suhtumist. Üks valikutest on ümber hinnata liikmesriikide senine roll föderaalse liidu kasuks, et kasvatada usku ühisettevõtmistesse.
Kui Amazonase riigid maadlesid küsimusega, kuidas oma turismindust elavdada, tuldi välja ideega kasutada loomaturismi puhul moodsaid lööksõnu, nagu näiteks «bioloogiline mitmekesisus», «jätkusuutlikkus» ja «ökosüsteem». Probleem on lihtne – erinevalt Aafrika savannist on Lõuna-Ameerika suured imetajad läbipääsmatus vihmametsas põõsa all peidus. Klišeesid kasutati selleks, et meelitada džunglisse turistihorde, kes küll pigem häiriksid loomi ja sealset ökosüsteemi, olles mitmes mõttes vasturääkiv sellele, mida reklaamsõnad tähendavad.
Ka Euroopa Liidu ja tema poliitika puhul on muutunud sagedaseks sissetöötatud argumentide kasutamine. Minu artikkel nn Pluroopast ja tema hädadest, mis ilmus kultuuriajakirjas Akadeemia ja võitis selle socialia teemaderingi aastaartikli auhinna, keskendus kolmele teemale: euroskeptitsismile, äärmusparempoolsuse kasvule ELis ning edasise lõimumise raskustele, see tähendab palju vaieldud «järjest lähedasemale liidule». Tegemist on (euro)nüüdispoliitika klišeedega, mis vaatamata sagedasele tarvitusele ei pruugi teenida oma eesmärki.
Mõned kiired näited. «Käesoleva kriisi õppetunniks on rohkem Euroopat, mitte vähem Euroopat,» ütles Saksa Liiduvabariigi kantsler Angela Merkel, kutsudes eurotsooni liikmeid üles kiirendama suuremat poliitilist integreerumist. «Ei saa olla rahu ja jõukust Euroopa põhja- või lääneosas, kui pole rahu ja jõukust lõunas või idas,» hõikas Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso. «Me oleme olnud alati riik, mis ulatab käe. Mis pöörab oma näo maailma poole ...» viskas oma oodatud Euroopa-teemalises kõnes Briti peaminister David Cameron.
Kuidas tavatähelepanelikkuse juures öeldut mõista? Ülesanne pole kerge, sest Euroopa headest ideedest on saanud sõnakõlksud, poliitiliste huvide kimäär. Olgugi et Saksa- ja Prantsusmaa räägivad, et on aeg «läbimurdeks uude Euroopasse», ei ole eurotsooni reformimise idee lõplikult läbi seeditud ning paljud liikmesriigid on tõenäoliselt – ja ka pikemas perspektiivis – radikaalse reformi vastu. Olgugi et ELi täieõiguslikud (uued) liikmed, tunneme endiselt märkimisväärseid erinevusi suhtumistes võrreldes vana Euroopaga.
Briti peaminister tahab aga «näha vähem Euroopat, mitte rohkem». Kuigi ta pole oma sõnul «briti isolatsionist», soovib Cameron paremat tehingut Ühendkuningriigile, mis tähendaks «sellist suhet, mis hoiaks britte sees» – lubades samas korraldada konservatiivide järgmise valimisvõidu korral referendumi Euroopa Liidu liikmesuse küsimuses, mis tekitas muidugi tormi teistes liikmesriikides. Ning president Barroso euro-korrektsed kõned väljendavad üldsegi Brüsseli idealistlikku maailmapilti, mis Kapa-Kohilasse vaevalt, ja kui, siis hoopis tumedamate toonidega paistab.
Brüsselis on harjumuspärane selliseid pärleid sigade ette loopida, ülemkogude aegu sajab neid lausa nagu oavarrest, ometi asjatult, sest need mõjuvad otsekui hane selga vesi. Võiksin oma Brüsselis veedetud aja jooksul kuuldud ütlustest ja lubadustest kokku kirjutada terve aformismikogu – alates europarlamendi liftiaruteludest, millega veeretatakse mööda tubli osa päevast omavahel viisakusi vahetades ja üksteisele tunnustust jagades, kuni Euroopa tippkohtumiste üldsõnaliste järeldusteni, mis peaks ometi esindama euromootori viimast, otsustavat käiku.
Pluroopa muredest rääkides on vaja alustada terminoloogiast. Definitsioonid peavad olema selged, et tekiks ühine arusaam. Üheks selliseks on euroskeptikud. Sõna «euroskeptitsism» kasutati möödunud aegadel, et sildistada Briti rahulolematust Euroopa majandusliku ja poliitilise liidu formaalsete eesmärkide ja liikmesuse tingimustega. Nüüd aga kasutatakse vaba voli alusel sedasama «euroskeptitsimi» definitsiooni, kui ükskõik millisel poliitikul või parteil juhtub olema Euroopa liikmesusega kaasnevate või eurointegratsioonist tulenevate kohustuste kohta fundamentaalselt erinev arvamus kui üldsusel (see on järjekordne klišee).
Jälgigem Euroopa Liidus hiljuti toimunud valimisi. Madalmaades näiteks hindas enamik valijaist juba enne valimistepäeva kättejõudmist negatiivseteks need valikud, mida esitati võlakriisi lahendamiseks. Tänavauuringud tõdesid Euroopa Liidu liikmesuse populaarsuse olulist vähenemist ning valijate soovimatust kinni maksta (nende silmis) Lõuna-Euroopa röövühiskondi.
Valimistulemusi tutvustati hiljem kui «Euroopa võitu populistide ja euroskeptikute üle», aga kas ikka põhjusega? Mõelgem, kas sellised tunded ei valitse mitte päris paljude Euroopa valijate hinges ja kas neid ikka tohiks seetõttu otsekohe rahvusluses või euroskeptitsismis süüdistada? Ühtlasi süüdistati ju ka ELi rahvusidentiteedi õõnestamises ja riiklikust poliitikast ülesõitmises. Siia ei sobi ka euroskeptikute ja -utopistide ümar vastandamine, mida teeb oma artiklis Mihkel Mutt (PM 8.02).
On üsna selge, et vajame uut selget sõnavara ja diskussiooni, et kirjeldada meie ümber moodustuvaid poliitilisi hoovuseid. Me räägime siin vooludest, mis kisuvad täiesti risti vastupidistes – poliitilise killustatuse ja suurema ühtsuse – suundades. Tänapäeval on «euroskeptitsisimi» terminil poliitikaanalüüsis pigem segav kui selgitav iseloom.
Hollandi valimiste järgses iga-aastases kõnes Euroopa Parlamendile kutsus Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso üles uuele mõtlemisele, mis aitaks vastu panna Euroopa poliitilise liidu vastu moodustuvaile vaenulikele jõududele, niinimetatud rahvuslastele ja populistidele.
Kuid Barroso eksis identifitseerimisega: edasises lõimumises ei kahtle kahjuks mitte ainult äärmusparempoolsed à la Marine le Pen või Geert Wilders, vaid ka tädi Maali Harjumaalt. Ehk tavaline Euroopa, kellel võib-olla puudub arusaam konteksti kohta. Teadmatusest tingitud hirme, stereotüüpe ja eelarvamusi leiab kõikjalt.
Teiseks klišeeks ongi natsionalism ja selle taaspuhang, mida toidab liikmesriikides seesmiselt levitatav ja viljeldav müüt rahvusriigist, mis – näiteks Eesti ajalugu silmas pidades – toimub erakordselt hästi ja takistab edasist sügavamat lõimumist, niinimetatud järjest lähedasema liidu poole triivimist. Olgugi et 20. sajand on demonstreerinud veriselt ja valusalt, mis võib endasse tõmbunud rahvusriikidega juhtuda.
Kolmandaks klišeeks on euroopalik multikultuurilisus ehk soovmõte loomulikult sõbrunevast ja lõimuvast rahvasegust. Keegi tark on kord öelnud, et kõik maailma probleemid tunduvad saavat alguse sellest, et inimesed ei suuda kenasti oma kodus paigal püsida.
Enamiku oma ajaloost on inimkond elanud keskkonnas, kus neid on ümbritsenud vaid kohalikud – omaksed, tuttavad, omasugused. Kohtumisi võõrastega oli harva ja need olid tingimata erutavad kogemused. Olenevalt kohalikust tavast kutsuti küllasaabunud võõraid kas sööma ja jalga puhkama või lõigati neil kõrid läbi.
See, mis on saanud suurlinnades tavapäraseks ning kogu maakeral normaalseks, on sügaval sisimas inimloomuse vastu, ütleb kirjanik Jared Diamond vastilmunud raamatus «The World Until Yesterday: What Can We Learn from Traditional Societies?» (e.k «Maailm eilseni: mida meil on õppida traditsioonilistest ühiskondadest?»), kus otsib moodsatele vaevustele vastuseid vähemarenenud ühiskondadest. Diamond arutleb, kuidas paremini mõista ennast ja me muresid, analüüsides oma päritolu, ja selgitab, et kodu- ja kokkuhoid ning individualistlik elulaad on meie geenivaramu korpuse alustalad.
Muidugi ei loo ma liigseid illusioone traditsioonilistest, oma naba jõllitavatest ühiskondadest ning toetan täie jõuga kultuurilise mitmekesisuse ideed, kuid Euroopa multikulti hädade puhul tuleb paratamatult vaadata sügavale inimhinge ja anda hinnang, arvestades inimese individualistlikku, võõrastavat natuuri. Siin meenub näide USA koolidest, kus üritati aastaid luua valgete ja mustade segaklasse, kuni ühel hetkel oldi sunnitud tunnistama, et selline kramplik lõimimine ei kanna vilja. Mõttest loobuti ja selle asemel hakati koondama tähelepanu õppetöö kvaliteedile, mis oli seni jäänud alla õpilaste omavahelisele integreerimisele.
Euroopa Liidu raskeimaks ülesandeks on alati peetud liidu ülesehitamist, kuid mulle tundub, et praegune suurim väljakutse on praktiliste ülesannete täitmine ja inimeste kooselu. Liikmesriikidel – see tähendab seadusloojatel – tuleb hakata mõistma, et EL pole enam 1950. aastate kuueriigiline ühendus ega üheksa, 12 ega 15 liikmega arenev kollektiiv, vaid 27 väga erineva taustaga suurte ja väikeste rahvaste liit, mis püüab omakorda hakkama saada väga erinevas maailmas.
Praegusel momendil multikultist ja edasisest lõimumisest rääkides ilmnevad otsekohe eurooplaste sisemised lahkhelid, ebakindlus pidurdab arenguid, otsustamatus tekitab klišeesid ja hirme. Muide, kui ma mõne aasta eest Akadeemia juubeliaastal Tartus kõne pidasin, ütles üks kolleegiumi liige mulle hiljem veiniklaasi ääres kommentaariks: «Mis te seda komposti siia kohale veate!» Mina usun, et Euroopa Liidu peamine väljakutse lähiajal ongi just kohaldada sisemiselt oma õnnestunud süsteemi ja teha rohkem selgitustööd. Siin tuleb nõustuda Muti sõnadega, et kui eurooplased mõistavad föderalismi eeliseid, siis nad ka ühinevad. «Ometi võib paradoks olla selles, et liikmesriikides saadakse aru küll, et liitumise plussid kaaluvad miinused üles, aga ikkagi ei saa föderatsioonist asja,» kirjutab Mutt.
Euroopa tulevikuedu sõltub sellest, kuidas ta suudab hoida väärtusi, kuid muuta suhtumist. Üks valikutest on tingimata ümber hinnata liikmesriikide senine roll föderaalse liidu kasuks – et mehhaanika saaks paremini töötada ja seeläbi kasvaks ka usk ühisettevõtmistesse. Selge, et punnitamine pole lahendus. Klišeed ja forsseerimine ei aita. Seda silmas pidades, Euroopa pikki ajaloovarje arvestades, on ikkagi imetlusväärne, millise ajaga on jõutud läbida arvestatav vahemaa sallivuse suunas, kus üksteist «tsiviliseeritult tolereeritakse». Ja isegi eestlaste argisuhtumine, kuigi vaated ja tegemised väljendavad endiselt harjumuspärast hirmu, ning endiselt on keelel «peded» ja «kilid», «tšurkad» ja «neegrid», on liikunud suure paremuse poole. Pealegi, nagu öeldakse: «Tasa sõuad, kaugele jõuad.»