Võtame tööle politsei- ja piirivalveameti (PPA) peadirektori, kelle ülesanne on vastutada kodanike igapäevase turvatunde eest kõige laiemas tähenduses. Eeldame pikaajalist suure organisatsiooni juhtimise kogemust või pikaajalist juhtimiskogemust sisejulgeoleku valdkonnas. Pakume pingelist tööd 24 tundi ööpäevas 365 päeva aastas, pidevat avalikku tähelepanu ja seadusega ette nähtud (s.o mitte ilmtingimata motiveerivat) palka.
Mõistagi ei ilmu selline kuulutus ajalehesabas kunagi, kuigi peab sisuliselt paika. PPA-le uue juhi leidmiseks korraldatud avaliku konkursi ebaõnnestunuks kuulutamine pakub mõtteainet, kuidas ikkagi leida parim inimene ametikohale, mida endine siseminister Marko Pomerants nimetas riigikogus «Eesti Vabariigi kõige keerulisemaks töökohaks». Viimast, ilmselt tõest hinnangut silmas pidades oli kolme kandidaadi olemasolu konkursil iseenesest tähelepanuväärne.
2010. aastast liidetud hiidasutusena toimivale PPA-le, mis ühendab ligi 6000 töötajat, pole viimased paar aastat olnud kerged. Konsultatsioonifirma Ernst & Young mullune analüüs osutas mitmele kitsaskohale. Avalikkuse ette on jõudnud teateid sisevastuoludest (nt segadused eri ametnike palgakorralduses, kaadriprobleemid jne).
Samal ajal on tulnud tegeleda päevaprobleemidega, seista mitmel korral silmitsi kriitikaga (nt politseinike peksmise juhtum Viljandis, mõrvaga päädinud korralagedus Türil, väikese tüdruku tapmine Narvas jne). Ebaseadusliku seadmega kiiruse mõõtmise skandaal Ida prefektuuris viis ameti senise juhi Raivo Küüdi tagasiastumisavalduseni. Kuni uut meest või naist pole leitud, tuleb tal jätkata.
Otsus lubada PPA juhi kandidaatide ringi erasektori taustaga juhte (varem nõuti mitmeaastast juhtiva riigitöö kogemust) sai seaduseks küll üsna kaheteistkümnendal tunnil (mullu enne jõule), kuid oli mõistlik ja vajalik samm. Seda kinnitab ka riigikokku kuuluvate endiste tipp-politseinike toetus sellele muudatusele. PPA on pärast liitumist keerukas suurorganisatsioon, mille juhiks võib mõistagi tõusta politseinik või piirivalvur, kuid kindlasti ja ennekõike peab ta olema väga võimekas laia silmaringiga juht, kes suudaks PPAst kujundada ühtse löögirusika. Ehk siis ühtaegu efektiivse ja motiveeritud töötajaskonnaga ameti.
Kuigi PPA uut juhti otsib komisjon, laieneb selge vastutus ka siseminister Ken-Marti Vaherile, et konkursiga seotud asjaolud ei hakkaks varjutama selle eesmärki – leida pädev inimene. Vastutus valikuga seotud riskide eest on niigi enesestmõistetav. PPA juhiotsingud ei tohi jääda venima. See poleks ühel hetkel enam lihtsalt suure organisatsiooni ajutine peataolek, vaid muutuks nõrkuseks valdkonnas, mis riigile on elutähtis.