Jürgen Rakaselg: teatud juhtudel võib õpetaja füüsilist jõudu kasutada

Enne füüsilise jõu kasutamise üle arutlemist peame kokku leppima, et igasugune vägivald on taunitav, eriti koolis. Kõige olulisem on vägivalda ennetada, sest tegeldes tagajärgedega oleme juba läbi kukkunud.

Suur osa arutelust on lähtunud eeldustest, et õpetaja on üksik hunt õpilaste ees, kuid kasvatamine ja õpetamine on kollektiivne töö. Õpetaja pole koolis üksi ning juhtkonna ja teiste õpetajate tugi ning tähelepanelikkus on esimene kaitseliin. Õpetaja ei tohi jääda abita.

Ainult koostöös suudetakse selliseid juhtumeid ennetada ja lahendada. Täna valusalt aktuaalne teema oli väga tõsiselt päevakorral kahe aasta eest, kui arutati põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Tol ajal pandi sinna kirja kõigi osapoolte tarkus ja kokkulepe tugi- ja mõjutusmeetmete kohta, mis õpetajat kaitseks.

Õpetaja ja kooli roll ühiskonnas on muutunud. Kahjuks on inimeste teadlikkus või teadmatus viinud olukorrani, kus nii laste, lastevanemate kui ka õpetajate hulgas on laialdaselt levinud müütiline arusaam, et koolitöötajal puudub igasugune õigus kasutada füüsilist jõudu. Müüdi tugevus on sedavõrd suur, et arvatakse, et õpetajal puuduvad ka igaühele laienevad õigused ehk teisisõnu oleks õpetaja justkui tavakodanikust väiksemategi õigustega.

Füüsilise jõu kasutamine ei tohi olla karistamine

Ajalooliselt on Eestis nagu ka paljudes teistes riikides olnud kasutusel füüsiline karistamine kasvatuslikel eesmärkidel – «vitsa andmist» lubati esimesel iseseisvusperioodil. Tollane vangistusseadustik lubas nii karistada vangimajas või koloonias viibivaid lapsi. See aeg, mil füüsiline sekkumine tähendas karistamist, valu tekitamist, on loodetavasti jäädavalt läbi.

Füüsilisel jõul ei tohi olla karistuslikku ülesannet (löömine vmt), eesmärk saab olla füüsilise takistuse loomine suurema kahju ärahoidmiseks. Praktikas võib see tähendada nii lapse liikumise piiramist, tema kinni hoidmist ohu möödumiseni või ka näiteks kaklevatele lastele vahele minemist.

Selline käitumine peab olema põhjendatud ja siin on teatud piirid, mida ei tohi ületada ning reeglid, mida peab täitma.

Ei saa nõustuda seisukohaga, et õpetaja ei tohiks last üldse puutuda, kuid lapse õigust kehalisele puutumatusele ei saa vaadata lahus teiste õigustest. Kui laps käitub viisil, mis on ohtlik teistele, rünnates teist last või õpetajat, on õigus selline tegevus katkestada.

Koolikeskkonnas on tegelikult olukord isegi keerulisem. Lasteasutuses pole töötajatel mitte pelgalt õigus sellises olukorras sekkuda, vaid lausa kohustus. Õpetaja peab sekkuma, kui näeb last, kes ründab teist last või meeleheites enda valu trotsides mööblit lõhub.

Lasteasutus peab tagama laste turvalisuse

Lasteasutus peab tagama laste, õpilaste ja töötajate vaimse ning füüsilise turvalisuse. Õpetajal ja teistel kooli töötajatel on kohustus sekkuda kohe, kui nad näevad, et laps on ohus. Sealjuures võib tänase lastekaitseseaduse mõttes oht lapsele seisneda ka lapse enda käitumises.

See tähendab, et sekkuma peab nii olukorras, kus last rünnatakse või soovitakse kahjustada, aga ka siis, kui laps ise ründab kedagi.

Ükski tööandja ei tohi lubada tööle töötajat, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised. Töötamisel koolis (sh eriti hariduslike erivajadustega lapsi kaasata püüdvas koolis) on võimalikule füüsilisele ründele vahetu ja adekvaatne reageerimine vajalik erialaoskus ja tööohutusalane teadmine. Sellise oskuse ja teadmise puudumine on töökeskkonna psühholoogiline ja füüsiline ohutegur, niisuguse ohu vähendamata jätmine võib olla ka karistatav.

Teisisõnu peab kool, sõlmides töötajaga töölepingu, tagama töötajale vajalikud oskused ja teadmised, et lahendada koolikeskkonnale iseloomulikke olukordi – näiteks õpilaste omavahelised kaklused või ründed jne.

Sellise pädevuseta koolitöötaja ei saa teha täievolilist tööd, sest tema tegevus lasteasutuses ei kata eakohasestki käitumisest tingitud tavalisi olukordi, rääkimata näiteks käitumishäire raskematest vormidest.

Siinkohal ei räägi ma õpetaja valmisolekust tõrjuda eriüksuslasena rünnakuid ja igas olukorras. Räägime oskustest tunda ja teada, kus on minu kui õpetaja võimete piir, mil olen veel veendunud, et tegutsen endale ja teistele turvaliselt. Ja selgelt peavad nõuded olema erinevad õpetajale, kes töötab gümnaasiumis või näiteks põhikooli käitumisraskustega õpilaste klassis.

Ohu korral peab viivitamatult tegutsema

Füüsilised kokkupõrked laste vahel ei ole ega tohigi olla tavalised. Ometi oleks naiivne asuda seisukohale, et nende verbaalne taunimine hoiaks need täielikult ära. Koolil on kohustus reageerida viivitamatult kesisemate konfliktilahendusoskustega õpilaste käitumisele, mis võib ohustada nii agressiivselt käituvat last kui ka kaasõpilasi või kooli töötajaid.

Kuigi seadustes pole selgesõnaliselt lauset «õpetaja võib kasutada füüsilist jõudu», annab kehtiv õigus ometigi piirid, millisel juhul ei saa jõu kasutamist lugeda õigusvastaseks või karistatavaks.

Kindlasti vajaks selline sekkumiste piiritlemine tugevamat ja selgemat regulatiivset toetust. Näiteks Ühendkuningriigis on peetud piisavaks kohaliku haridusameti juhendmaterjali. Kindlasti ei saa aga väita seda, et täna seadused õpetajat ei kaitse.

Või veelgi hullem – rääkida vajadusest anda õpetajale õigus karistamiseks või erivahendite (kumminui, gaasirelv vmt) kasutamiseks. Füüsilist jõudu võib kasutada siis, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: jõu kasutamine peab olema möödapääsmatult hädavajalik; kasutatav jõud peab olema proportsionaalne hädaohuga; jõu kasutamine peab olema õiguspärane ja seaduslik.

Möödapääsmatus tähendab, et mistahes muud viisid (vestlemine, koolisiseste mõjutusvahendite rakendamine, liikumise ruumiline piiramine, rahunemise ootamine jne) ei ole küllaldased selleks, et tagada lapse enda või kolmandate inimeste füüsiline ohutus, elu ja tervise säilimine.

Ohu möödumisel peab sekkumine lõppema

Olukorra hindamisel tuleb olla väga tähelepanelik, sest lubatav füüsilise sekkumise määr on ainult selline, mis ei ulatu kaugemale ohu tõrjumisest.

Kui oht on tõrjutud, peab kasutatav sekkumine muutuma vastavalt olukorrale leebemaks ning jõu kasutamine tuleb ohu möödumisel viivitamatult lõpetada. Näiteks kooli töötaja on lahutanud kakluse, hoides lapsi selleks kinni, siis laste rahunemisel neid enam kinni hoida ei tohi. Siin ei saa joonlaua ega minutitega mõõta, vaid peame usaldama õpetajate tervet mõistust ning pedagoogilist ettevalmistust ja takti.

Jõu kasutamine ei saa olla ega tohi isegi näida karistusena. Oluline on panna tähele, et mistahes füüsilise jõu kasutamise juhtum vajab alati hilisemat analüüsi ja hinnangut. Kõrgendatud tähelepanu jõu kasutamise juhtumitesse aitab praktikas hoida nende sageduse madalal.

Füüsilise jõu kasutamise nägemine on kõigi jaoks vaimselt raske ning vajab seetõttu väga head põhjendust – miks midagi tehti, milliseid väärtusi selle käigus kaitsti?

Kui füüsilise jõu kasutamise põhjusena aga tuuakse välja näiteks, et «ta ongi üks probleemne laps», «oleme temaga juba nii palju vestelnud, temale vestlused ei mõju» ja mitte reaalset ohuolukorda, on tegevus ebaseaduslik. Ja igati õigustatult. Kui õpetaja on käitunud asjakohaselt, tegutsenud ainult ja ainult lapse huvides ja püüdnud hoida ära suuremat kahju, siis on tema käitumine õiguspärane.