Reagani esimese valimiskampaania ajal 1980. aastal tegi tema tagatoale muret presidendikandidaadi hoolimatus debattides oluliseks peetava detailipuru suhtes. Reagani sisepoliitika nõunik Martin Anderson otsustas viga parandada ning kutsus ühele pikkadest lendudest kaasa Fordi endise majandusnõuniku Alan Greenspani. Viimane sai tellisekujulise instruktaažiraamatu ja range juhtnööri iga viimane kui punkt koos kandidaadiga läbi võtta.
Materjali kohusetundlikult omandanud Greenspan leidis lennukist eest heatujulise Reagani. Õhkutõusmise ajaks oli jutt jõudnud ühiste tuttavateni ja üleval võttis vestlus tuure juurde. «Ma usun, et kuulsin selle viietunnise lennu vältel rohkem vaimukaid anekdoote kui kunagi varem või hiljem,» meenutab Greenspan oma memuaarides.
Anderson tegi nägusid, kuid tellis jäigi Reaganist puutumata. «Kui me olime maandunud, ütlesin: «Tänan, härra kuberner, see oli väga vahva lend.» Reagan vastas: «Ma tean, et Martyle [Andersonile – H. P.] üldse ei meeldinud, et ma tema raamatut lahti ei teinud.»»
«Mind võlus tema loomulaad,» kirjutab Greenspan, «temast kiirgas päikest ja vankumatut heatahtlikkust isegi siis, kui ta pidi tegelema majandussurutise või üleilmse tuumasõja ohuga.» Reagani operatiivmälus olevat olnud vähemalt nelisada lõbusat lookest ja ta olevat suutnud neist igaüht sekundipealt kasutada. «Ta oli intelligentne väga iseäralikul viisil,» jätkab Greenspan, «ja nii puhus ta maale jälle hinge sisse. Reagani ajal said end juba endiseks suurvõimuks pidavad ameeriklased tagasi oma enesekindluse.»
Kaheksakümnendate aastate algus oli kõike muud kui helge. Ühendriigid elasid endiselt eelmise kümnendi naftašoki varjus ning 1979. aastal mõõdeti inflatsioonimäära kahekohalise arvuga. Hinnatõusu ohjeldamiseks tõstis keskpank lühiajalise intressi Reagani ametissepühitsemise ajaks 20 protsendi piirimaile. Tagajärjeks oli ränk majandussurutis.
1982. aastal jõudis töötuse määr 9,7 protsendini, mis on senini viimase seitsmekümne aasta kõrgeim väärtus. Rahvusvaheliselt polnud asi palju parem. 1979. aastal olid Nõukogude väed sisenenud Afganistani, Eestis varjati end Hindukuši saatmise eest hullumajades, halvimal juhul tuldi sõjast tagasi sandistatult või kirstus.
Teise valimiskampaania ajal oli töötus küll endiselt kõrge, kuid ameeriklaste tuju oli juba parem ja Reagan noppis ühe USA ajaloo ülekaalukaimatest valimisvõitudest. Kui ta 20. jaanuaril 1989. aastal ameti maha pani, jäi Berliini müüri langemiseni veel vähem kui kümme kuud.
Financial Timesi kommentaator Gideon Rachman ongi võrrelnud praegust aega 1980ndatega: ilmakorra alustalad kõiguvad, meeleolu on morn ja tulevik ähvardav ning kuskil silmapiiril ei paista ka uut California päikesepoissi. Tal on õigus. Praegu poole puudu rahast – seda trükitakse meie kõigi rõõmuks aina juurde – ega ammugi ülivaimsetest maailmalõpu prohvetitest, vaid eelkõige sellestsamast võluvast iseäralikust intelligentsusest.
Seda mõtet on kadestusväärselt ilusti väljendanud Reagani kaasmaalane, majandusajaloolane David Landes: «See maailm kuulub optimistidele. Mitte sellepärast, et neil on alati õigus, vaid sellepärast, et nad on elujaatavad. Nad on elujaatavad isegi siis, kui nad eksivad – ja see on saavutuste, vigadest õppimise, paremaks saamise ja edu tee. Haritud ja lahtiste silmadega optimistidest on tolku; pessimistidele jääb ainult õõnes lohutus, et neil on õigus.»
Mida selle õõnsa õigusega peale hakata, jäägu juba igaühe enda otsustada.