Obama andis Venemaale Monopoli mängust tuntud «vanglast tasuta välja» kaardi. Juba märtsis võttis NATO USA soovil tagasi otsuse Moskvaga suhted katkestada, mis langetati pärast Venemaa sissetungi Gruusiasse. USA (ja NATO) kurss kattub siin Euroopa omaga, kes tegi oma kannapöörde Venemaa suunal juba novembris 2008. Võib öelda, et samale järeldusele jõuti lihtsalt erinevaid teid pidi.
Suhete parandamiseks Venemaaga on Obamal mõjuvad põhjused. Tuumarelvastuse kärpimine nõuab koostööd Moskvaga, alustades strateegiliste lõhkepeade arvu piiravast START leppest, mis selle aasta detsembris kehtivuse kaotab. Lõhkepeade arvust – mis, nagu Obama isegi tunnistab, tema eluajal nullini ei jõua – aga ehk olulisemgi on START leppe vastastikuse kontrolli mehhanismid, mis lubavad USA vaatlejad Vene baasidesse ja vastupidi.
Venemaad on USA-l üha enam vaja ka Afganistani transiidikoridorina, ja seda enam, mida enam destabiliseerub olukord Pakistanis. Rongid USA varustusega on Lätist läbi Venemaa, Kasahstani ja Usbekistani Afganistani poole sõitnud veebruarist alates.
Unustada ei või Iraani, kelle tuumaprojekti ohjeldamise üks võtmeid asub Moskvas, sest Venemaa on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.
Moskva konksu otsast lahti laskmise varjukülg Eestist vaadates on, et nii kinnistatakse «võrdsete ja võrdsemate» riikide hierarhia Venemaa naabruses. Mingit paradigmavahetust Gruusia sõda kaasa ei toonud, aset leidis vaid 1999. aastast toiminud protsesside eskaleerumine. Gruusia lükiti Venemaa toitumisahelas Tšetšeeniaga võrdsele astmele. Nii said märgistatud kõik endised Nõukogude riigid ja eriti need, kus elab suurel arvul Venemaa kodanikke, Eesti teiste seas.
Eestil, Lätil ja Leedul on olemas NATO kollektiivkaitse klausel, aga ülalmainitud hierarhiast tulenevalt puuduvad detailsed kaitseplaanid, mis on olemas teistel liitlastel. Endiselt puudub NATO-l selge plaan küberrünnakutele, energiašantaažile jms vastamiseks. NATO artikkel 5 rakendub vaid «relvastatud ründe» korral ja on ka siis tegelikult poliitilise tahte küsimus.
Obama administratsioon on seni ajanud üleväljapressingu poliitikat, kaitstes kõiki USA tavakohaseid prioriteete. Nii kritiseeris NATO tippkohtumine Venemaa käitumist Gruusias ning lubas, et laienemine jätkub. Obama ise ütles Prahas, et raketikaitsebaaside rajamise plaanist Poolasse ja Tšehhi pole loobutud.
Miljoni dollari küsimuseks jääb, mis saab siis, kui Moskva seab Washingtoni tõsise valiku ette.
USA-Euroopa suhted on paranenud, aga midagi jäävat Obamal Euroopa-visiidilt koju viia polnud. Mandri-Euroopa vaatepunktist tähistas Obama tulek normaalse olukorra taastumist, palverännakut eelkäija George W. Bushi pattude kahetsemiseks, ei enamat. Kui Obama tahab «muutust» maailma asjades, tuleb tal pindu oma silmast otsida, nii liigub mõttekäik Pariisis ja Berliinis.
Prantsuse president Nicolas Sarkozy ja Saksamaa liidukantsler Angela Merkel kohtlesid Obamat kui staari (vähemaga poleks nende endi kodupublik ka leppinud), aga kohtumistel asetasid USA presidendile vastutuse «anglo-saksi» majanduskriisi eest, nõudsid «mitmepooluselist maailma», ja rääkisid sõjalise lahenduse puudumisest Afganistanis.
Viimase osas on eurooplastel kahtlemata õigus. Sõjalise jõuga tingimuste loomine rahulikuks ülesehitustööks ühiskonnas, kus jõule vastataksegi ainult jõuga, on NATO-le Afganistanis lahendamatu ülesanne. Mis seletab osaliselt ka seda, miks Euroopa liitlased panustasid vaid 5000 sõdurit lisaks Obama välja kuulutatud 21 000-mehelisele väekontingendi suurendamisele Afganistanis.
Lõhe Lääne-Euroopa ja USA vahel on sama põhimõtteline nagu Bushi ametiajal. Euroopa tahab «multilateraalsust». See tähendab aga automaatselt panustamist USA hegemoonia õõnestamisele ning küünarnukitunde otsimist teiste endasarnastega, esmajoones Venemaaga.