Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Marko Mihkelson: Eesti välispoliitika võrgustunud maailmas

Eesti välispoliitiliste otsuste tegemisel peaksid võtmesõnadeks olema arukus, eneseväärikus ja lugupidamine, leiab riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL).

ostimehe algatatud arutelu (Eerik-Niiles Kross, Ahto Lobja­kas) Eesti välispoliitika hetkeseisu ja tuleviku üle tuleb väga õigel ajal. Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu oleme selgelt jõudnud piirini, kus hingetõmbepaus on läbi saamas. Mugavustsoonist väljumine pole seejuures aktuaalne vaid Eesti välispoliitikale. Maailma võrgutiheduse kiire kasv on peamine tegur, mis sunnib meid oma tulevikusuundumusi kavandades rakendama karbist-välja-mõtlemist.

Princetoni ülikooli õppejõud ja USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Mari­e Slaugh­ter rõhutab, et 21. sajandi maailm on sedavõrd omavahel läbipõimunud, mistõttu enam ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda nimetanud metafoorselt ka piljardipalli-maailmaks.

«Me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvaheline süsteem omas piiratud arvul tegijaid, võrgustunud maailma, kus kehtib korraga lugematul arvul kombinatsioone,» rõhutab Slaughter. Võrgustunud on seejuures kõik – diplomaatia, sõda, äri, meedia, ühiskond ja isegi religioon.

1997. aastal saatsin Postimehe Moskva korrespondendina oma lugusid Eestisse sageli faksi teel. Diplomaatiline post sisaldas toona väljatrükitud memosid. Nüüd ei kujuta keegi ette, et hakata midagi paberil või veel vähem faksiga saatma. Liiati on meil nutivara kaudu võimalus iga ajahetk kursis olla kogu maailmas toimuvaga. 2015. aastaks on ennustatud, et 85 protsenti maailma elanikkonnast on ühendatud mobiilse lairiba kaudu. Mis edasi, võib vaid ette kujutada. Kui võib.

Maailma mõjukeskuste paljunemine riikide (Hiinast Brasiiliani), erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide, suurkorporatsioonide, meedia, vabaühenduste (Eesti puhul näiteks «Teeme ära!»), ususektide ja isegi perekondade kaudu on lisanud just eriti viimasel kümnendil rahvusvahelistesse suhetesse sellise dünaamika ja ristsuhete võrgustiku, millega konventsionaalne diplomaatia üksi ei saa enam päris hästi hakkama.

Nii nagu teiseneb maailm, nii peab teisenema ka meie arusaamine sellest maailmast. Seepärast olen mõneti üllatunud, et meie senises debatis püütakse Eesti välispoliitikat suruda pisut arhailisse raamistusse. Lobjakas räägib näiteks oma arutlustes suuresti ainul­t Euroopast, eksitab lugejaid veidi Venemaa teemal ning otsib Eestile 1930. aastatele sarnast «orientatsiooni», jättes samal ajal kõrvale silmatorkava asjaolu, et maailm pole enam sugugi selline, nagu ta seda püüab kirjeldada. Eriti arusaamatu on asjaolu, et Lobjakale ei lähe eriti korda näiteks väliskaubandusteemad. Majandus ja diplomaatia on alati käinud käsikäes. Tänapäeva läbipõimunud maailmas veel eriti.

Õigupoolest on päris asjakohane korraks üle küsida – mis ikkagi on Euroopa Liitu ja NATOsse kuuluva Eesti OMA välispoliitika ning mis asub selle keskmes? Kas suhted Euroopa Liidu partneritega on ikka päris välispoliitika või on see tuntaval määral juba osa meie sisepoliitikast? Kuidas me kõige paremal viisil suudaksime reaalpoliitilises maailmas kaitsta nii meile olulisi väärtusi (õigusriiklus ennekõike) kui ka Eesti rahvuslikke huvisid? Kes ja mil viisil peaks välispoliitikasse värskeid ideid tooma?

Ma võin eksida, kuid kadunud president Lennart Meri oleks praegusel nutitehnoloogia ajastul ilmselt rääkinud meie välispoliitika multitasking’u hädavajalikkusest. Pean siin silmas ikka seda, et piiratud ressursside juures pakub just võrgustunud maailm ka väikeriigile võimaluse mitmekesisemalt oma nähtavust kasvatada ning huvisid edendada. Selleks on aga vaja pidevalt värskeid ideid tootvat ja erinevaid tegijaid (pean silmas ennekõike siseriiklikke) hästi koordineerivat süsteemi. Kas see on meil olemas? Pigem mitte.

Kuid alustame algusest. Kuidas jõuavad praegu ideed ja poliitilised hoiakud meie välispoliitikasse? Ideaalis võiks Eesti välispoliitiliste prioriteetide ja tegevuste sulam kujuneda erakondade programmidest ja teemakohastest poliitikapaberitest, arvamuslugudest meedias, mõttekodade analüüsidest, rahvusvahelisest koostööst ja vastukajast, välispoliitika elluviijate igapäevasest sihipärasest tegevusest.  

Tegelikus elus on see pilt siiski mõnevõrra konarlikum. Nõrgimaks lüliks on seejuures erakonnad, kes väga piiratud võimaluste juures pakuvad harva sügavamat analüüsi või seisukohavõtte välispoliitilistel teemadel. Peaasjalikult taandub see üksikute asjasse pühendunud poliitikute sõnavõttudele.

Oma koduerakonna IRLi puhul tean öelda, et meie välispoliitika nõukogu küll arutab erinevaid aktuaalseid teemasid ja tegevust Euroopa Rahvaparteis, kuid niinimetatud poliitika valgete paberite kirjutamine käib veel üle jõu pelgalt tugistruktuuride vähesuse tõttu. Ei maksa ka unustada, et Eesti on üks väheseid riike Euroopa Liidus, kus parlamendisaadikul puudub tööd oluliselt efektiivsemaks muutev personaalne tugisüsteem. Tõsi, tänu eurosaadik Tunne Kelami panusele ilmub juba mitmendat aastat ajakiri Maailma Vaade. 23. novembril tutvustab IRL koostöös Brüsseli mõttekoja Euroopa Uuringute Keskusega (CES) aga artiklite kogumikku aktuaalsetel välispoliitilistel teemadel.

Erakondade hajusat tähelepanu välispoliitikale on viimastel aastatel jõudsamalt kompenseerinud riigikogu väliskomisjon, kes on minu üheksa aasta pikkuse kogemuse põhjal suutnud asjakohaselt panustada meie välispoliitilisse debatti ja tegevustesse raportite, soovituste ja valitsuse välispoliitilise tegevuse pideva järelevaatamise kaudu. Viimastest näidetest olgu siin viidatud kevadel avaldatud Aasia strateegia raport ning Eesti välis­esinduste võrgustiku analüüs koos soovitustega valitsusele. Samuti on selgelt tunnetatav väliskomisjoni panus aruteludes, mida on viimasel ajal peetud Eesti-Vene piiriküsimuse üle.

Riigikogu väliskomisjon on alati kaasanud suurematesse aruteludesse meie mõttekodade analüütikuid ja nende soovitusi. Neist värskeimat, Rahvusvahelise Kaitse­uuringute Keskuse 65-leheküljelist raportit Läänemere piirkonna julgeolekualastest väljavaadetest 2020. aastani tutvustame 15. novembril Toompeal korraldataval seminaril.

Eesti välispoliitilised mõttekojad on kindlasti oluliselt paremal järjel kui kümmekond aastat tagasi. Loodetavasti saab ka Eesti Välispoliitika Instituut oma raskustest üle ning suudab pakkuda regulaarset ning ajakohast analüüsi meile olulistel teemadel, mida välispoliitika elluviijad oma mõtete sõelumiseks pidevalt vajavad.

Kaasaegse välispoliitika üks oluline suunakujundaja on mõistagi ajakirjandus. Neti- ja nutimeedia ajastul on sel eriti suur roll, sest uudi­sed ja informatsioon levivad avaliku arvamuse mõjutajana meeletu kiirusega. Eesti ajakirjandus pole siin kindlasti erand. Ehk ainu­s, mida meie meedialt sooviks, on suurem tähelepanu väliskorrespondentidele ning teisalt ka maailmasündmuste kirjeldamise kõrval arutelule Eesti enda välispoliitiliste suundumuste ja prioriteetide üle.

Eesti välispoliitika saab võrgustunud maailmas olla edukas ja sihikindel vaid siis, kui suudetakse õlitatult töös hoida erinevad koostöömudelid ja infovahetus nii täidesaatva võimu tasandil kui koostöös era- ja kolmanda sektoriga. Seejuures on näiteks väliskaubanduse edendamisel möödapääsmatu valitsuse oluliselt ühisem panus. Meil on valitsuses olemas küll julgeolekukomisjon, kuid miks pole meil siiani väliskaubanduskomisjoni?

Viimasel ajal on olnud märke rabedusest, kus mõningate väljaütlemiste või tegevuste põhjal võib kõrvaltvaatajale jääda arusaamatuks, mis on meie välispoliitika strateegilised eesmärgid suhetes näiteks Venemaa, Hiin­a või Gruusiaga.

Otsati taandub küsimus ka kestvasse debatti, mis on tegelikult paljuräägitud väärtuspõhine välispoliitika ning kuidas seda edendada viisil, et oma põhimõtetele truuks jäädes me ei kahjustaks iseenda rahvuslikke huvisid.

Minu arvates aitab siin sageli parimaid valikuid teha kolme võtmesõna meelespidamine. Nendeks on «arukus», «eneseväärikus» ja «lugupidamine». Maailm pole mõistagi haaratav ühe valemi või ideoloogia kaudu. Seepärast tuleb alati mõelda, et hoolimatu sõna võib ka kõige kindlamad põhimõtted õõnsaks muuta. Eriti vähe eksimisruumi on just meiesugusel väikeriigil.


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
tragöödia ukrainas
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv