Reedel proovisin rääkida oma perearstiga, et saada uut retsepti valuvaigistitele. Kõnele vastanud õde teatas, et nad streigivad ja mind aidata ei saa. Nii lamangi voodis, seljavalu ei võimalda püsti seista. Valu vaigistava süsti kiirabilt sain, aga kuidas saan esmaspäeval tööle – ei tea.
Viimase kahe nädalaga on tühistatud tuhandeid arstivisiite ja operatsioone. Kui streigi algul, 1. oktoobril, olid patsiendid seisukohal, et streiki tuleks rahulikult võtta, on nüüdseks olukord oluliselt tõsisem ning külvab viha nii töötüli osapooltes kui ka patsientides ja ametnikes.
Arstide liit on paaril möödunud aastal proovinud suunata nii avalikkuse kui ka sotsiaalministeeriumi tähelepanu tervishoiusüsteemi murekohtadele, nende endi sõnul aga tulutult. Aasta alguses allkirjastasid meditsiinitöötajate ja haiglate esindajad eriarvamuste protokolli. Mindi solvunult lahku ja ei leitud endas jõudu asju selgeks rääkida. Nüüd on tulemuseks streik. Kannatajaks on patsiendid.
Meditsiini aastaid kehtinud rahastamismudel ei suuda tervishoiu vajadusi senises mahus katta. Seda on kinnitanud nii WHO kui kodumaise poliitikauuringute keskuse Praxis eksperdid. Töötüli osapooled on olnud sellest teadlikud, aga tõsiseid kõnelusi peetakse nüüd, kui olukord on pingeline ja tegelased ümber nõupidamislaua vihased ja pööritavad vastaspoole kommentaaride peale silmi.
Kust leida täiendavaid summasid ja kuhu üldse kulutada, et süsteem toimiks elanikele rahuldavalt? Sellest oleks pidanud haiglate, meditsiinitöötajate ja patsientide esindajad ning haigekassa ja sotsiaalministeerium varem rääkima. Jah, ekspertide ja uurijate arvamuste põhjal otsitakse nüüd juba mõnda aega lahendusi, aga kõikidest tervishoiusüsteemi esindajatest koosneva ümarlaua kutsus sotsiaalminister kokku alles siis, kui streik oli juba alanud.
Muudatused eeldavad kokkuleppeid, kokkulepped eeldavad omavahel suhtlemist, mida omavalitsused (enamiku haiglate omanikud) ja riik ei ole suutnud teha. Kannatajaks on inimesed, kes on maksu makstes oma kohustused täitnud.
Olles saanud haigekassalt raamid nõudmiste esitamiseks, näitasid streikijad paindlikkust ning kahandasid palgaootusi, haigekassal tuli aga ka neid nõudmisi õgvendada ja nüüd on taas pall streikijate väravas. Haigetel pole aga oma muredest praegu kellelegi rääkida.
Üha enam näib, et kui tervishoiutöötajad keelduvad laual olevast pakkumisest, on tulemuseks taas vaid solvunult lahku minemine. Kaotatakse ka patsientide usaldus, kes võivad küll streikijatele kaasa elada, aga oma rahakotti vaadates ja seda arstide omaga kõrvutades ei pruugi arstiaega oodates enam nii kaastundlikud olla. Selleks et homme oleks meie tervishoiusüsteem jätkusuutlik, tuleb probleemide lahendamist alustada kohe.