Rahva lemmikust mõõkhambuliseks (elektri)poliitikuks

Marti Aavik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Parts
Juhan Parts Foto: A.Peegel

Elektri hind tõuseb, kui elektriturg täielikult avaneb. Oleme sellest kirjutanud aastaid – elektrituru avanemise tähtaeg on olnud selge juba vähemalt ELiga sõlmitud liitumislepingust alates (sisuliselt juba veel varem, 1990ndate lõpus). 2011. aasta suvel avaldas võrguettevõte Elering sellekohase mudelitel põhineva ennustuse, millele järgnes minister Juhan Partsi kontori allergiline vastus, et keegi ei suuda ennustada, milliseks kujuneb elektri hind vabaturul. Nüüd, kui igaüks peab hakkama tegema valikuid, näeme lihtsalt kordusetendust.

Kasutades Tiina Kangro metafoori selle nädala arvamusloost sotsiaalministrile pandud ülesannete kohta, on ka majandusminister Juhan Parts mitme mütsiga mees. Ajalehes Äripäev kirjeldas Harry Tuul dilemmat, mis on kodukulude vähendamist lubanud poliitik Juhan Partsi ja Eesti Energia üldkoosolekut kehastava ministri ees. Minu arvates on ka Partsil mütse rohkem kui kaks.

Kas te mäletate, millises ametis sai Parts rahva lemmikuks? Tsiteerin üht eile kuuldud siirast hinnangut: «Mulle meeldis Juhan Parts siis, kui ta oli riigikontrolör. Siis ta oli tark ja julge mees, kes ütles välja õigeid asju.»

Seejärel sai Partsist peaminister. Surun praegu meelega kõrvale ahvatluse rääkida toonase poliitika sisu plussidest ja miinustest ning järelmõjudest. Aga minu meelest näitas see, kui kergelt ja elegantselt Reformierakond ja teised Partsi peaministri kabinetist eemale mängisid, et rahva lemmikuks olemine ei tähenda sugugi, et oled teiste poliitiliste loomadega võrreldes – nendega rinnakuti seistes – täiskasvanud mõõkhambuline tiiger, kellel küüned, hambad ja kõik teised nõksud.

Minu, eemaltvaataja meelest oli Parts peaministrina ühtaegu jõnk ja oma positsioonist justkui ehmunud. Ta lahkumislugu on ühelt ja teiselt poolelt ja inimlikult hoopis värvikam, kui lühike skits võiks eales olla. Fakt on aga see, et hoopis kunagisest Tartu linnapeast Andrus Ansipist on saanud see mees, kellest kauem on Euroopa ülemkogudel osalenud vaid Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.

Enne 2007. aasta valimisi ilmus meie ette hillitsetum, ent samas mu meelest kindlam Juhan Parts. Siis juba ühinenud erakonna IRL liige ning vastas toona aktuaalsele küsimusele, kes peaks olema tema koduerakonna pakutav peaministrikandidaat, umbes nii: miks peaks selle üle pikalt pead vaevama, kui meie hulgas on Mart Laar, kes on ennast juba mitu korda selles ametis tõestanud. Nüüdseks on Parts teist ametiaega majandusminister. Jällegi sisu kõrvale jättes – püsimine on mõõkhammaste pikkuse näitaja.

Üks hästi informeeritud inimene ütles eile uskuvat, et Juhan Parts saab millalgi teist korda peaministriks. Siis juba hoopis kogenenuma poliitilise loomana, keda nii lihtsalt maha ei murta. Elame, näeme.

Turu avanemisega jõuab lõpule Eesti Energia mitu aastakümmet kestnud moondumine peaaegu et riigiasutusest (ja sotsiaalpoliitika instrumendist) päris ettevõtteks. Kui siiani on energiafirma juht Sandor Liive olnud ajakirjandusel ja kodustel köögilauavestlejatel hambus peaasjalikult sellega, et saab väga suurt palka, siis nüüd tuleb harjutada toonimuutust. Eesti Energia juhatust tasub edaspidi ka siis köögilauas hurjutada, kui nad ei suuda vabaturul kasumit teenida. Järgmise aasta riigieelarve eelnõust näiteks vaatab meile vastu Eesti Energia omakapitali suurendamine kuni 200 miljoni euro võrra. Võimalike kaotuste või võitude kõrval muutub mõne tuhande eurone palgaküsimus ilmselgelt tühiseks. Võib-olla vajaksime hoopis kallimat tegevjuhti?

Juhan Partsi vandumine ja ropendamine on juba pehmelt ja karvaselt klišeeks mängitud. Kõigile päevapoliitilistele etteheidetele (ja isegi mõttetule paljusõnalisusele) ning täiskasvanud mõõkhambuliseks muutumisele vaatamata tundub selle nädala elektri-Juhanis olevat alles piinlikkust luiskelugude pärast, mis pole (inimkonna) poliitika ajaloos sugugi nii tavaline, kui me idealistidena sooviksime.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles