Priit Pullerits.

FOTO: .

Meist on tõepoolest saamas Põhjala riik – ja see ei ole sugugi meeldiv. Üheks tähiseks teel Põhjala poole on maksu- ja tolliameti ööpäevaringne vihjetelefon, kuhu kõik tähelepanelikud ja õiguskuulekad inimesed, nagu amet kodanikke julgustab, saavad jätta teateid salakütuse vedajate ja vahendajate kohta.



Olgu eksiarvamuste ärahoidmiseks kohe algul öeldud: ei ole ilus riiki tüssata (seda eeldusel, et riik – see oleme meie). Aga pole sugugi vähem moraalitu, kui riik, kelle palgalised esindajad igasugu ametkondades oma otseste ülesannetega ise hakkama ei saa, kodanikke üksteise vastu üles ässitab.

Põhjalas, konkreetselt Rootsis, millega mul on perekondlikke sidemeid, on pealekaebamine saanud vaat et elunormiks.

Tean juhtumist, kus mees tuli töölt ja jättis auto maja ette ning läks naabriga õlut jooma. Kui naine õhtul küsis, kas abikaasa masinat garaaži ei ajagi, vastas too, et ei saa seda teha, sest naaber ju nägi, et ta jõi pudeli kesvamärjukest ning võib politseisse helistada, kui ta autot kas või meetri jagu paigast liigutab.

Suure osa maksurikkumisi avastavad Rootsi ametnikud just tänu naabrite pealekaebamisele. See, paistab, on seal juurdunud tava. Kui sõja jalust pagenud eestlased Rootsis talguid korraldasid, olid rootslased tõstatanud kurjalt küsimuse, et eestlased kasutavad teiste tööjõudu ning jätavad selle pealt maksud maksmata.

Muidugi ei ole pealekaebamine midagi rootslastele eriomast. See oli laialt levinud Stasi-nimelise julgeolekuteenistuse käpa alla painutatud Ida-Saksamaal. Näiteid pealekaebamise kohta, mis seal salata, leidub punavõimu alla surutud Eestiski. Nõukogude ajal üleskasvanud mäletavad kindlasti ülistavat lugu Pavlik Morozovist, kes oli kaevanud võimudele kogunisti oma isa peale. Vahe nüüdsega oli selles, et Pavliku isa tüssas riiki teravilja, mitte autokütusega. (Tõe huvides olgu lisatud: kogu too juhtum on suuresti propaganda loodud muinasjutt.)

Väidetavalt eesrindlikus Põhjalas levinud kitumise teadlik või juhuslik kopeerimine arenevas Eestis on eriti ohtlik. Esiteks paneb see unustama kõike taunitavat ja kahjulikku, mida pealekaebamine on läbi ajaloo tekitanud. Teiseks võivad mõned hakata pealekaebamist pidama kodanikuühiskonna tekke tunnuseks.

Ometi, tunnistagem, esineb ka olukordi, kus pealekaebamine on õigustatud. Nimme siis, kui kellegi tegevus ohustab teiste elu ja tervist. Klassikaline näide: auto joobes juhtimine.

Ent see, kui riik nihutab seal, kus tuleks näidata oma erilist võimekust – nimelt riigipiiril –, salapolitsei ülesanded kodanike õlule, ei näita üksnes riigi jõuetust, vaid õõnestab sedasama riiki. Mõelge, kui hästi te tunneksite end riigis, mis julgustab te naabreid teie tegemiste järele luurama ja nendest ette kandma.

Sellises riigis, vean kihla, ei usaldaks peagi enam keegi mitte kedagi.