Avo-Rein Tereping.

FOTO: .

Tundub, et ühiskonnale rasketel aegadel on rohkem põhjusi depressiooniks, tõenäoliselt ka rohkem suitsiide. Ometi kinnitab statistika möödunud aegade majanduslanguste kohta, et see seos ei ole absoluutne.


Suitsiidiuurija ja Tallinna Ülikooli professori Airi Värniku kogutud andmetel kasvas 1930. aastate majanduskriisi ajal Ameerikas suitsiide arv järsult, Eestis samal ajal aga mitte.

Samuti ei näidanud enesetappude arv Soomes kasvutendentsi eelmise, 1990ndate majanduslanguse ajal, kui tööpuudus kasvas seal pea 20 protsendini. On levinud ka arvamus, et rasketel aegadel, näiteks sõja ajal, suudavad inimesed depressiivsetele mõtetele paremini vastu panna.

Kuid maailm on muutunud, suhtlemisvõimaluste hulk laienenud, samuti asendab virtuaalne suhtlemine üha enam vahetut kontakti.

Seoses koolitüdruku Meriti enesetapuga tõstatatakse 29. jaanuari Postimehes ilmunud loos mõtlemapanev küsimus: kas ühe internetifoorumi anonüümsed õelad kommentaarid võivad kaasa aidata kellegi enesetapule?

Kuid probleem on laiem: kas meedias avaldatud mis tahes arvamused ja kirjeldused võiksid depressioonis kaaskodanike enesetapumõtteid toetada sel viisil, et potentsiaalne enesetapja astub sammukese lähemale traagilisele otsusele?

Teadupärast siirduvad enesetapjate hinged kristlaste arvates otseteed põrgusse. Kas meedia lisab sillutisekivikesi põrguteele?

1963. aasta 4. augustil leidsid New York Timesi lugejad lehe esiküljelt loo, milles kirjeldati 50-aastase arsti ja kunstniku Stephen Wardi enesetappu. Selle motiiv näis olevat selge – doktor Ward oli segatud Suurbritannia kõrge valitsusametniku John Profumo ja viimase sõbratari, endise mannekeeni Chrstine Keeleri spiooniskandaali (Keeleril oli olnud armusuhe NSVLi mereväeatašee Jevgeni Ivanoviga), mis oleks peaaegu kukutanud tollase Briti peaministri Harold Macmillani valitsuse.

Sotsioloog David Phillipsi tähelepanu äratas aga asjaolu, et loo ilmumisele järgneva kuu jooksul toimus USAs 1801 enesetapujuhtumit. See oli 160 võrra rohkem kui samal perioodil nii varasematel kui ka hilisematel aastatel.

Tema tehtud analüüs näitas, et ajavahemikus 1948–1967 sama lehe esiküljel kirjeldatud 33 enesetapujuhtumile järgnes 26 korral suitsiidide arvu märgatav kasv.

Nende aastate jooksul oli kokku 2000 «liigset» suitsiidi. Järeldus oli ilmne – ajakirjanduses avaldatud enesetapulugude kirjelduse ja suitsiidide hulga vahel on silmaga nähtav seos. Phillips tegi järelduse: suitsiid on «nakkav».

Sotsiaalne jäljendamine on inimeste käitumises tavapärane, paraku laieneb see ka suitsiidikäitumisele. Niisugust seost oli täheldatud varemgi. Kui Goethe avaldas 1774. aastal oma raamatu «Noore Wertheri kannatused», järgnes sellele noorte õnnetute armastajate enesetappude laine.

Seetõttu nimetas Phillips oma 1974. aastal ühes USA sotsioloogiaajakirjas ilmunud artiklis selle nähtuse Wertheri efektiks. Kasutatakse ka terminit «matkitud (jäljendatud) suitsiid».
Kas suitsiidist ei tohigi kirjutada, võiks küsida ülalkirjutatut lugedes mitte ainult nooruke ajakirjandustudeng, vaid ka mõne meediaväljaande vana kala, kelle leivaks on skandaalsed ja verised lood.

On ju üldteada, et mida jubedam, skandaalsem sündmus, seda rohkem on lugejaid, seda rohkem klikke internetis, seda suurem reklaamitulu, seda parem positsioon ajakirjandusturul. Ja kuna on majanduskriisi aeg, siis on kiusatus kajastada just sedalaadi lugusid eriti suur.

18. sajandil keelati «Noore Wertheri kannatuste» avaldamine mitmes Euroopa riigis, sest kardeti, et see õhutab romantilisi noori enesetapule. Need keelud on praeguseks minevik.
Kuid kuna ajakirjanduse mõju enesetappudele on ilmne, rakendatakse eri riikides erinevaid meetmeid matkitud suitsiidide vältimiseks. Selleks on ajakirjanike eetikakoodeksites sellekohased piirangud ja soovitused.

Näiteks Bill Norrise ja kaasautorite koostatud ülevaatest eri riikide ajakirjanike eetikakoodeksite kohta leiame, et Norra ajakirjanduses üldiselt ei osutata suitsiididele ja suitsiidikatsetele tähelepanu.

Taani ajakirjanike eetikakoodeks sätestab põhimõtte, et suitsiide kajastatakse vaid siis, kui seda nõuab avalik huvi, ja ka siis tehakse seda nii kaalutletult kui võimalik.

Silmas pidades matkitud suitsiidi riski, on ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) andnud soovitusi, kuidas suitsiidijuhtumeid ajakirjanduses kajastada. Kirjeldustes tuleb vältida teatud väljendeid, näiteks «enesetapuepideemia», ka ei tohiks siduda suitsiide mingi kindla piirkonnaga. Samuti tuleb hoiduda suitsiidi glorifitseerimisest.

Loomulikult leiame lühikese ühelauselise piirava sätte ka Eesti ajakirjanduseetika koodeksist: «Enesetappude ja enesetapukatsete uudisväärtust tuleb tõsiselt kaaluda.»
Selles mõttes on näide põrgutee sillutamisest Krister Kivi lugu «Väikevallas on paari kuuga teinud enesetapu mitu noort» (EE 19.02).

Ajakirjanduseetika kontekstis on juriidiliselt kõik korrektne. Ometi – see morbiidsetes toonides kirjutatud lugu pani tervele vallale Eestis teatud märgi külge. Muide, sedasama heitsid autorile ette ka artikli kommenteerijad. Aga just seda püüab vältida ülalpool viidatud WHO soovitus.

Kuid ega see pole ainus niisugune meedias ilmunud suitsiidi käsitlev lugu. Lugedes ka varem ilmunud suitsiiditeemalisi kirjutisi, hakkab silma, et esikohal on sündmuse erilisus ja sageli sügavalt emotsionaalne stiil.

No selge, lugejat tuleb ju raputada! Lisaks annavad oma osa põrgutee sillutamisel nendesamade lugude internetikommentaarid. Neid, paraku, on raskem tõkestada.
Minu arvates vajab Eesti ajakirjanduseetika koodeks täiendamist suitsiiditeema käsitlemisel. Eeskujusid leiab näiteks Põhjamaade ajakirjanduseetika koodeksitest küllaga. Lisaks veel WHO soovitused. Küllap on vajalik ka ajakirjanike teemakohane koolitus.

Tegelikult on kõigil meist võimalik kas või veidi aidata sõpru, tuttavaid, naabreid, ka võhivõõraid sattumast suitsiidi surmatantsuringi. Ajakirjanikel sellega, et jätta midagi kirjutamata või vähemasti kirjutada veidi teisel viisil.

Kaaskodanikud saaksid aga aidata sellega, et jätavad ilkuva kommentaari artikli lõppu lisamata või pakuvad emotsionaalset tuge. Aga see on juba teise loo teema.

Kas ajakirjandus peaks enesetappude kajastamist vältima?

Tiit Hennoste
TÜ õppejõud

Kõigepealt, enesetappudest vaikimine ei tule kõne alla. On enesetappe, mida ei saa jätta käsitlemata, näiteks avaliku elu tegelaste puhul. Vaikimine jätab lugejatele mulje, et meedia tahab olulisi probleeme varjata.

Kui aga kirjutada, siis kuidas? Siin pole ilusat vastust. Ma olen nõus soovitustega, et kirjutada tuleks lühidalt ja neutraalselt. Ka võiks kehtida põhimõte, et lehte ei panda enesetapjate pilte. Kindlasti ei tohiks enesetapulood tegeleda süüdlaste märgistamisega. Meedial on kalduvus võimendada lihtsaid lahendusi ja luua süütunne inimestes, kes tegelikult süüdi ei ole.

Ma arvan, et kopeerima meelitavad sellised enesetapud, mis on endasarnaste ja samades tingimustes tegutsevate inimeste tehtud. Me loeme kogu aeg enesetaputerroristidest, aga see ei ole pannud inimesi Eestis sama tegema. See tähendab, et meedia ei peaks tegelema hüvastijätukirjade ja muu säärasega, millega potentsiaalsed enesetapjad saaksid samastuda.

Tänapäeval liigub info ka internetis. Pole mingit vahet, kas enesetapulugu ilmub ajalehe netiversioonis või paberil. Kindlasti tuleks aga keelata netilehes suitsiidilugude kommenteerimine.

Ma arvan, et Eesti meedia kipub enesetapulugusid liiga suureks ja emotsionaalseks mängima. Koodeksit võib ka täiendada, aga seda ei saa teha kunagi piisavalt detailseks. Tegelikult peaks igas lehes olema omad sisemised kirjapandud koodeksid selliste teemadega tegelemiseks.

Veronika Kalmus
meediauuringute dotsent

Enesetappude teema käsitlemine nõuab meedialt eriti suurt delikaatsust ja vastutustunnet. Nende kriteeriumide sõnastamine ja järgimine on ülimalt keerukas, mistõttu mitme riigi, näiteks Norra, ajakirjanduseetika keelab suitsiidijuhtumite kajastamise sootuks.

Arvan, et meedia ei peaks enesetappude teemat siiski täielikult ignoreerima. Suitsiidid, nagu teisedki sotsiaalsed probleemid, vajavad käsitlemist ja analüüsi.

Mitte mingil juhul ei tohiks suitsiidijuhtumeid kajastada kõmuliselt ja emotsionaalselt, enesetapu teinud indiviidi hukka mõistes, naeruvääristades või ülistades. Põhjendamatu on ka enesetapja sotsiaalse kuuluvuse, näiteks elukoha, soo, elukutse või sotsiaalse staatuse rõhutamine.

Suitsiidide käsitlemine meedias on õigustatud vaid juhul, kui kajastus on analüütiline, keskendudes pigem üldtendentsidele kui üksikjuhtumitele ning vaagides pigem ühiskonna ja asjaomaste institutsioonide (näiteks eneseabifoorumite) vigu ja tegematajätmisi.

Kalev Pihl
koolitaja

Enesetappude kajastamine meedias teadvustab enesetappu kui üht võimalust. On ju räägitud nii USA kui ka Soome koolitulistamiste puhul meediakajastusest kui ühest põhjendusest toimunu kohta.



Kõigest sellest aga ei maksa järeldada, nagu ei peakski meedias neist asjust rääkima.


Meriti juhtumi kajastamine meedias oli selgelt suunatud laiema diskussiooni algatamisele. See juhtum on teatud mõttes testlugu kogu ühiskonnale, kes tavapäraselt kohe suure tuhinaga «süüdlast» taga ajama hakkas. Samas, midagi ette võtta, et sarnaste asjade edasist juhtumist vältida, ka ei osatud.



Meedia aitab selliseid probleeme märgata, kuid nende probleemide tõstatamise juures tuleb kanda positiivset ja elujõulist tooni – kuhu edasi. See üksikjuhtum küll tekitas diskussiooni, aga head lahendust pole senini pakutud.



Ükski asi pole lõpuni ilus ja hea ning selles on võimalik leida puudusi, kuid vigade üleslugemine ei tee seda asja paremaks. Head ja julgustavat meediakajastust, kus oleks otsitud, kuhu saaks laps nii suure murega minna ja abi leida, pole ma näinud. Aga usun, et tegelikult on need kohad olemas ka Eestis.