• Euroopas pole ühtki riiki, kus kaitseväel puuduks oma orkester
  • Tegemist on sümboolse sammuga, mis peab näitama, et on asutud kärpima
  • Kärpekohti tuleks otsida pigem haldusaparaadist ja orkester jätta viimaseks
Päeva karikatuur 18.05.2021 FOTO: Urmas Nemvalts

Nädalavahetusel tuli teade, et kaitseväe juhi korraldusega koondatakse täies koosseisus kaitseväe puhkpilliorkester ja korraldatakse ümber kaplaniteenistus.

See oleks üsna pretsedenditu samm, sest Euroopas pole ühtki riiki, kus kaitseväel puuduks oma orkester. Kuid see räägib selget keelt ka visiooni puudumisest valitsuse kärpekavas.

Kommunikatiivselt oli tegu kaitseväe juhataja Martin Heremi õnnestunud taktikalise sammuga, sest nagu arvata võiski, mobiliseerus ühiskond üsna üksmeelselt orkestri kaitsele. Argumentidest puudu ei tulnud, ei sõjaväelastel ega ka kultuuriministril. Kaitseväe orkestril on suur sümbolväärtus ja pikaajaline mõju kultuurile. Orkester annab aastas üle 240 kontserdi ja esineb paljudel pidulikel üritustel. Orkester liidab üksusi ja distsiplineerib sõjaväelasi, ja kuigi selle tulejõud on olematu, ei saa selle moraalset ja psühholoogilist tähtsust alahinnata.

Asjaolu, et orkestri koondamine ja kaplaniteenistuse ümberkorraldamine äratas sellist vastuseisu, näitab, et nende puhul on tegu kaugelt suurema väärtusega kui see 1,6 miljonit eurot, mida koondamistega kokku hoida õnnestub. Aga see tõstatab ka küsimuse, milline osa meie kaitsevõimest on siis vähem vajalik, et selle arvelt võiks kokku hoida?

Kui valitsus soovib oma kärpekavale avalikkuse toetust, tuleb keskenduda haldusaparaadi ja bürokraatia vähendamisele, mitte tõmmata kokku ühiskonnale osutatavaid teenuseid.

21

Kaitseväe juhataja sõnul pole tegu väljapressimisega, sest orkester ja kaplaniteenistus on vaid väike osa kärbetest, mis tuleb ette võtta – vähendatakse ka õppusi, ei suurendata teenistusse kutsutavate ajateenijate hulka, kutsutakse vähem reservväelasi õppekogunemistele ja tehakse neid lühemalt. Kuigi kärbetega ei minda lahingtehnika ja laskemoona kallale, nõrgendab väljaõppe vähendamine kahtlemata Eesti kaitsevõimet otseselt.

Kogu see temaatika tekitab küsimuse kavandatava valitsuse kärpekava läbimõelduse kohta. Tegemist on suuresti sümboolse sammuga, mis peab andma märku sellest, et Eesti on asunud kokkuhoiukursile. Aga nagu mainis paar nädalat tagasi kauaaegne peaminister Andrus Ansip, ei mõjuta 60 miljoni eurone kokkuhoid eelarve tasakaalu oluliselt, samas on tekitanud üsna palju pahameelt – eriti veidrate ettepanekute tõttu, nagu näiteks huvihariduse raha ära võtmine.

Et selliseid apse vältida, on vaja kärpekava sisulist eesmärki. Riigi toimimisel on kaks põhimõttelist valdkonda. Ühest küljest teenused, mida osutatakse maksumaksjale, alates haridusest ja meditsiinist ning lõpetades korrakaitse ja riigikaitsega. Teisest küljest bürokraatlik haldusaparaat, mille ülesanne on kõike seda korraldada ja riigi teenused käigus hoida.

Juustunoana kõiki valdkondi võrdselt puudutav kärpekava ei sea muid prioriteete kui kärpimine kärpimise pärast. Ja kurioossed kärped, nagu huviharidus ja orkester, osutavad sellele peataolekule teravalt.

Kui valitsus soovib oma kärpekavale ühiskonna toetust, tuleb hakata otsima sisulisi kokkuhoiukohti. Eeskätt tuleb keskenduda haldusaparaadi ja bürokraatia vähendamisele, sest selle võime iseeneslikult laieneda on teada ja tuntud. Kokkuhoid riigi osutavate teenuste osas, olgu selleks kas või puhkpillimuusika, tuleb aga jätta kõige viimaseks võimaluseks.