Sõidan hilisõhtul, õigupoolest juba öösel, taksoga üle Peterburi tühja Iisaku väljaku. Juht, kes on nähtavasti vapustatud silme ees laiuvast inimtühjusest, ületab mõttesse vajunult topeltjoone.
Jelena Skulskaja: «tuleks võtta kured järelvalvele!»
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
30. jaanuar 2012, 04:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe ilmuvad väljakul nähtavale liikluskorra kaitsjad. Juht astub masinast välja ja kaob pikaks ajaks nende autosse. Lõpuks ta naaseb ja teatab mulle, ise õnnest särades:
«Te ei kujuta ette, kuidas mul vedas! Olid nõus kirjutama, et ma ajasin inimese alla!»
«Jumal hoidku, hulluks olete läinud või? Mismoodi ajasite inimese alla?!»
«Aga lihtsalt niimoodi,» särab taksojuht edasi. «Tähendab siis, et mina ajasin inimese alla, tema aga tõusis püsti, rapsis ennast puhtaks, minu vastu pretensioone ei esitanud ja läks oma teed edasi.»
«Aga polnud ju siin mingit inimest, ma ise nägin!»
«Te ei saa ka millestki aru,» hüüatab taksojuht juubeldavalt. «Kui ma ajan inimese alla, saan ainult kümme tuhat trahvi, aga kui üle topeltjoone sõidan, siis võetakse neljaks kuuks luba ära ja ma ei saa enam peret toita. Aga mulle sattus heasüdamlik liiklusmiilits, oli nõus kirjutama, et ajasin inimese alla. No ja palus endale ka tuhat rubla. Nii et makske mulle palun sõidu eest kakssada, mul on endal ainult kaheksasada, ja siis viin ma teid otseteed koju.»
«Võtke parem juba kõik see kakssada viiskümmend, nagu sai kokku lepitud,» ütlen talle.
Sel hetkel ilmub akna taha korrakaitsja ja sõnab leebelt:
«Teie, naisterahvas, olge rahulik, ja andke täpselt kakssada rubla. MEIL jääb just kakssada rubla puudu, et see MULLE anda.»
Peast käib läbi mõte, et olen sattunud mingisse absurditeatrisse, kus kõik on täiesti arusaamatu ja käib üle mõistuse, aga ei, tegemist on igapäevase asjaga, kõik on juba nii tavaline, et keegi ei pööra sellele enam tähelepanu.
Meie teatrites on toimunud tavatu elavnemine: massiliselt uusi ideid, massiliselt uusi lahendusi.
Estonia teatris näiteks valmistutakse «Julius Caesari» esietenduseks, mis on üks väga keeruline barokkooper, kujuteldamatult keeruliste peensustega, millega muusikutel ja näitlejatel on peaaegu võimatu toime tulla. Algselt olid peapartiid kirjutatud kastraatidele, nüüd esitab Caesarit tavaliselt kontratenor. Estonias laulab Caesarit naisterahvas, Monika-Evelin Liiv (mängivad ju ka Hamletit naised), dirigent on aga Andres Mustonen, kes toob oma Hortus Musicuse otse lavale.
Eesti teatrid pole unarule jätnud ka vene klassikat: Rakvere teatris tuli edukalt lavale Ostrovski «Kaasavaratu», milles lõi kaasa vene mustlaskoor.
Linnateater kavatseb lavale tuua Puškini väikesed tragöödiad. Lavastaja Kristjan Üksküla otsustas «Ihnsa rüütli» ja «Mozarti ja Salieri» ühte liita. Õnnekombel on Puškin hiilgavalt eesti keelde tõlgitud – mis on väga haruldane, sest just Puškini kehvade tõlgete pärast teda laiemas maailmas kuigi palju ei tunta ega mõisteta.
Mõnikord tundub mulle, et pöördumine klassika poole, milles on nii tähtis osa inimese aul ja väärikusel, kus kõik tegelased peavad oma sõnu jälgima, sest võivad vastasel korral sobimatu sõnakasutuse eest maksta eluga, on tingitud meie kohmakatest katsetest anda viisakusele ja armastusväärsusele ühiskonnas vääriline koht. See on mõlema sugupoole sügavalt sissejuurdunud ropendamise ja verbaalse jõhkrutsemise taustal väga raske. Ent proovida ometi võib!
Mõne aja eest kuulutas keegi neiu, et talle pole küll Lasnamäe venelasi vaja. Mu meelest on rumala, mühakliku ja matsliku inimesega täiesti mõttetu vaielda. Mina näiteks raputasin selle sõnavõtu endalt maha nagu mantlile pritsinud pori. Aga mingil põhjusel soovis suur hulk inimesi siiski õelale väljaütlemisele kangesti reageerida – ja reageerida samamoodi õelalt, kirglikult, südamepõhjast, lausa valmis füüsiliseks arveteõienduseks.
Minu arvates on märksa huvitavam, sisukam ja mõttekam kuulata seda, mida kõnelevad «vene küsimusest» Eesti intelligendid: kirjanikud, muusikud, kunstnikud, kes on väga tihedalt seotud vene kultuuriga. Paljud Eesti kultuuriinimesed, nagu ma olen võinud veenduda saadet «Batareja» tehes, tunnevad oluliselt paremini Venemaa venelasi kui Eesti venelasi.
Aga millist keelt arvud ka ei kõneleks, on praegu juba hulga vähem neid, kes leiavad vastused olulistele küsimustele heades raamatutes, joovastavas muusikas, festivale väärt filmides või hiilgavalt teostatud etendustes. Võib-olla pole vaesunud mitte meie keel, vaid meie tunded, mistõttu sõnad, mis kunagi olid nende tunnete väljendamiseks hädavajalikud, ongi moest läinud ja unuma hakanud.
Kohutavalt on labastunud ja vaesunud vaimnegi elu. Ja selle taga ei seisa tegelik vaesus. Ma tean päris paljusid inimesi, kelle elujärg pole kiita ja kes peavad toime tulema pisukese palgaga, aga kes ometi täie pühendumusega laulavad ja tantsivad rahvuskultuuride ühenduste liidu Lüüra egiidi all. Asi on hoopis selles, et elu ise on muutunud kui kohaks, «kus elada ei saa».
Olen viimasel ajal lugenud läbi oma paarkümmend romaani, mille on päris viimasel ajal avaldanud eri riikides elavad vene kirjanikud. Peaaegu kõigis käib tegevus mingis väljamõeldud, fantastilises ruumis. Otsekui oleks tegelik ruum juba tilgatumaks ammutatud. Otsekui tõepoolest poleks sellest enam midagi head oodata ega loota.
Päris äsja õnnestus näha filmi Anna Politkovskajast, mille oli teinud tema sõbranna Marina Goldovskaja. Filmi ja selle väärtuste üle võib palju arutada, kuid üks asi torkas seal silma: on ilmne, et Politkovskaja sõnade, artiklite ja tema enda vahel ei ole pisimatki ebakõla. Ta oli inimene, kel oli ainult üks huvi: inimene ise oma täies ilus ja tema saatus.
Nii toona kui ka praegu tundus tema käitumine paljudele hullumeelsena.
Meie maailmas on hullumeelsuse määra väga raske paika panna. Ehk nagu ütleb luulekeeli
Juhan Viiding:
Hullumajas tuleks võtta kured järelvalvele!
Psühhiaatrid, targad mehed, võtke linnud arvele!
Ise pole külma tundnud, teavad mõelda talvele;
käskige, et sanitarid järgi lendaks parvele.