Siiri Oviir: väike pension või kõrgem pensioniiga

Siiri Oviir Foto: Peeter Langovits.

Rahvusringhäälingu korraldatud küsitlusel toetas pensioniea tõstmist iga üheksas küsitletu. Eestlased olid toetavamad kui mitte-eestlased, ent põhiosa oli siiski vastu. Peamise vastuargumendina kõlab tavaliselt lause: «Paljud eestlased, eriti meie mehed, ei elagi nii vanaks, et pensionipõlve pidada!»

Jutt täitsa õige, kuid meie meeste madal keskmine eluiga ei ole pensionisüsteemi küsimus ja see tuleb lahendada enne, kui mehed pensionikka jõuavad. 15–64-aastaste meeste suremus on Eestis kolm korda suurem kui sama vanuserühma naiste oma.

Eriti kõrge on meeste suremus keskeas, ja mitte haiguste, vaid alkoholi ja traumade, õnnetusjuhtumite ja enesetappude tõttu. Kui Eesti mees on elanud 65. eluaastani, elab ta praegu keskmiselt veel 13 aastat.

Muutuste vajalikkuse määrab rahva vananemine. 2004. aastal oli Euroopas üle 65-aastaseid inimesi keskmiselt veerand rahvastikust, 2050. aastaks saab neid prognooside järgi olema üle poole.

Arvata, et Eestit see ei puuduta, on silmade sulgemine objektiivsete protsesside ees ning kulutab tarbetult analüüsiks ja dialoogiks vajalikku aega. Eestis oli 2000. aastal üle 65-aastaseid inimesi 15 protsenti ja 2010. aastal saab neid olema ligi veerand ja 2050. aastal juba 42,8 protsenti.

Rahapuudus pitsitab

Saja või paarisaja krooni kaupa suudetakse praegu veel pensione aastas tõsta, kuid taustalt kostavad juba pensionide külmutamise või isegi vähendamise ettepanekud. Meil on valida: kas võõrtööjõud või pensioniea tõus.

Me ei tohiks oodata, kuni objektiivsed protsessid meid piltlikult öeldes vastu seina suruvad. Kui praegu veel on meil ühe pensionäri kohta peaaegu kaks maksumaksjat, siis 30 aasta pärast on olukord vastupidine.

Need, kes lubavad kasvama panna rahapuu, millest pensionidele märkimisväärset kullasadu tuleb, petavad inimesi. Pensioniea tõstmine ei ole vaid Eesti probleem. Mitmetes riikides on see juba praegu meie omast kõrgem. Näiteks Taanis minnakse pensionile 67-aastaselt, Iirimaal 66-aastaselt., Soomes ja Rootsis 65-aastaselt

Pensioniiga Eestis juba tegelikult tõstetakse – alates 2016. aastast võrdsustub meeste ja naiste pensioniiga ja kõik saavad pensionile 63-aastaselt. Sellest aga ilmselt ei piisa. Kaaluda tuleb pensioniea tõstmist veel paari aasta võrra, kui me ei taha pärandada järgmisele pensionäride põlvkonnale praegusest madalamat pensioni.

Muidugi, põhiseadusliku õigustatud ootuse printsiipi silmas pidades ei tohiks pensioniiga tõsta üleöö. ELi riikides on tavaks selline otsus langetada mitmekümne aasta peale ette.

Kummitav vaesusrisk

Varane pensioniiga ei saa olla eesmärk omaette, eriti siis, kui sellega kaasneb reaalne oht sattuda vaesusesse.

Meie praeguse pensionisüsteemi probleemiks on madal asendusmäär, see tähendab, et pensionisüsteem ei suuda tagada ELi pensionieesmärki: võimalust säilitada varasem elatustase ka pensionile jäädes. Meie pensionäridest enamikul ei ole sellist võimalust.

Kui paljud mehed ei jõua pensionieani, siis naistel on vanemaks saades aina suurem risk sattuda vaesusesse. Põhjus on teada: naiste töötasu on madalam. Madalam palk tähendab aga ka väiksemat pensioni ja seega kehvemat elu pensionieas, mis eriti teravalt lööb üksikuid inimesi.

Just naiste suurem vaesusrisk on see, mis sotsiaalkindlustussüsteemide tulevikuaruteludes aina enam päevakorda peab tõusma. Ent Eestis me sellest isegi veel ei räägi.

Meil räägitakse palju paindlike töösuhete vajalikkusest justkui asjast iseeneses, samas kui Euroopas nähakse selgeid seoseid paindlike pensioniskeemide ja paindliku tööturu vahel. Erinevad pensioniskeemid võivad ergutada inimesi kauem tööturul osalema, hea eeskuju oleks võtta Hollandist. Ühe mütsiga löömine ei ole kohane kaasaegse Euroopa mobiilsele tööturule. Seepärast on vaja tööturu reguleerimisel arvestada ka pensioniskeemide paindlikkusega ja vastupidi.

Üks on kindel: sellelaadsetele probleemidele tuleb mõelda aegsalt, otsida erinevaid võimalusi ja pidada nende üle laiapõhjalist diskussiooni. Kogu ühiskond peab olema kaasatud. Hoogtöö korras neid küsimusi lahendada ei saa. Samas lihtsalt «ei» ütlemine tähendaks vastutustundetust tulevaste põlvede ees.