/nginx/o/2017/05/12/6652389t1hf7d3.jpg)
Kas olete tähele pannud, et viimasel ajal pole avalikkuses kuulda olnud varem tihti esitatud küsimust, mis on Eesti teemad Euroopa Liidus? See küsimatajätmine on märgilise tähendusega, see näitab, et üks periood Eesti Euroopa-teel on lõppenud, kirjutab suursaadik Matti Maasikas.
Lõppenud on periood, mil meie arusaama järgi pidid tublil ELi liikmel kindlasti olema mingid «oma» teemad, millega siis Brüsselis tegelda. «Oma» teemadeta liikmesriik tundus nagu sai ilma moosita, midagi oleks nagu puudu. Ja ega ühe teemaga riik parem olnud! Ikka mitu pidi olema, ja tingimata «oma».
Liitumise ajal ja järel, 2004 ja edasi, hägustas me pilku kaks asjaolu. Esiteks lähinaabrite, eelmise laienemisvooruga liitunud Rootsi ja Soome erinev lähenemine. Soome lansseeris 1997, kaks aastat liitumise järel, ELi Põhjamõõtme, et saada enam tähelepanu nii endale kui ka Põhja regioonile. Rootsi aga sarnast projekti välja ei käinud, elas üht teemat eraldi rõhutamata sisse. Rohkem või vähem arusaadavatel põhjustel tundus Soome liikmesusaja algus eestlastele kuidagi edukam kui Rootsi oma – ikka suutsid oma märgi maha panna me põhjanaabrid!
Teine tegur oli Eesti avalikkuse surve, seda nii ajakirjanduse kui ka poliitikute poolt. Eesti diplomaatia peab Euroopa Liidus tegelema erinevate küsimustega, muidu oleme ühe teema ehk ainult Venemaa-suhetega tegelev riik. Põrutati lausa, et Eesti olla ühegi teemata riik, mille esindajad Brüsselis vaid oma sülearvutitega ülestähendusi teevad ja ise kunagi midagi ei ütle ja kunagi milleski omal initsiatiivil ei osale.
Selle «oma» teema soovi juures oli viltu kaks asja. Esimene on see, et ühine välis- ja julgeolekupoliitika, CFSP, moodustab nii väikese ja nii uue osa ELi tegevusest, et isegi kui Eesti oleks toona tõesti ainult ELi-Venemaa suhetega tegelnud, poleks seda meie enda meelest ainsat teemat eriti keegi tähele pannud. Teiseks ja olulisemana – meie liikmesuse alguses oleks igasugune prioriseerimine suure tõenäosusega otse rappa läinud. Meil polnud selleks toona lihtsalt piisavalt teadmisi ja kogemust.
Tegelikult on igal liikmesriigil muidugi mingid oma teemad. Need tulenevad riikide huvidest, mis omakorda sõltuvad riigi asukohast, majanduse spetsiifikast, elatustasemest ja veel mitmest tegurist. Ühenduse äärealadel asuvatel riikidel – nagu Eesti – on küllap suurem huvi üleeuroopaliste transpordivõrkude ehitamise vastu, madalama elatustasemega riigid soovivad tõukefondide suurendamist ELi eelarves, endine koloniaalriik taotleb ühenduse aktiivsemat (abi)poliitikat oma kunagise koloonia suhtes jne.
Väiksematel, ekspordimajandusega, aga ka õrnema julgeolekutunnetusega liikmesriikidel, nagu näiteks Eesti, on läbivaks huviks ka rahvusvahelise korra, sealhulgas nende organisatsioonide, kuhu nad kuuluvad, üldine tugevus. Neid huve edendavad diplomaadid heas mõttes rutiinselt nii Brüsselis kui ka teistes pealinnades.
Lisaks kerkivad eri ajahetkedel liikmesriikide ette erinevad üksikteemad. Eestile näiteks on olnud väga olulised küsimused Schengenisse ja eurotsooni saamine, IT-agentuuri asukoht, energiapoliitika, eriti selle välismõõde, aga ka suhkrutrahvi teema ja veel paljud muud küsimused. Mõni neist on ajaliselt kindlasti väga pika vinnaga, püsib laual aastaid, nagu digitaalse siseturu arendamine või Rail Balticu ehitamine.
Kõigi nimetatud teemadega tuleb tegelda, võib edu saavutada, isegi respekti: näe, küll toimetavad agaralt! Selliseid ajas piiratud teemasid on ja tuleb Eestile tegelemiseks ka edaspidi.
Tõelise meistristaatuse – ja nüüd lähemale selle loo tuumale! – teenivad aga ära need liikmesriigid, kes aktiivselt ja abivalmilt osalevad just nende probleemide ja töösuundadega tegelemisel, millega nende organisatsioon parajasti maadleb. Näiteks nagu aktiivne ja kohati igas mõttes väga kõrge hinnaga panustamine Afganistanis aitas Eesti mitmete laudade taha, kuhu meid muidu poleks kutsutud, aitas meie mainet ja sellega ka meie sõna kaalu tugevasti tõsta.
Euroopa integratsiooni suurima mõjuga saavutus on 27 liikmesriiki, 500 miljonit elanikku ühendav siseturg ja integratsiooni kroonijuveel on ühisvaluuta euro. Just eurotsooni praegune olukord on mõneti üllataval kombel toonud šansi ja isegi kohustuse avardada Eesti rolli ELis.
Juba pealt kahe aasta, alates sellest, kui Kreeka valitsus andis novembris 2009 teada, et nende riigieelarve defitsiit oli varem avaldatust hoopis suurem, on absoluutselt kõige olulisem protsess ELis olnud võlakriisi lahendamine.
See on megateema, isegi eksistentsiaalne teema, kui soovite. Võlakriisi peamiseks põhjuseks on üle jõu elamine ja pidev laenamine väga mitmes ELi riigis ning, sellega seotult, liiga suured erinevused ühisraha kasutavate riikide konkurentsivõimes.
Kriisi lahendamisel tehakse kõvasti tööd, arutatakse väga erinevaid variante, mille hulgast ei puudu ka võlgade osaline kustutamine ja euroala riikide ühised võlakirjad. Kuid igal juhul on selge, et järgmise aastakümne, võib-olla isegi mõne tosina aasta märksõnadeks Euroopas on vastutustundlik eelarvepoliitika ning põhjalikud majandus- ja sotsiaalsed reformid, mis hoiavad riigi rahanduse kestlikul põhjal. Mõlemal alal on Eesti praegu probleemriikide peaaegu täielik vastand.
Eesti riigivõlg on alla kuue protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Eelarve juba 20 aastat enam-vähem tasakaalus. Majanduspoliitika liberaalne. Maksusüsteem lihtne ja suhteliselt madalate määradega. Tööturg võrdlemisi paindlik.
Pensioniiga tõsteti tarviduse tulles sujuvalt 65 eluaastani. Eestlase jaoks on need vaat et enesestmõistetavad asjad (ja muidugi teame, et meil saab paljusid asju palju paremini teha). Kuid iga vähegi praegust Euroopat tundev inimene teab, et iga nimetuse juurde selles loetelus saab kirjutada õige mitme ELi liikmesriigi nime, kus see asi suhteliselt untsus on.
Öeldust ei tule järeldada, nagu peaks Eesti hakkama oma partneritele «Eesti mudelit» soovitama. Kaugel sellest. Seda mitmel põhjusel, aga põhiliselt seetõttu, et iga riigi olukord on ajaloolistel, sotsiaalsetel ja muudel põhjustel eriline ning ühtki mudelit või ka reformikava ei saa otse üle võtta. Pole ka saladus, et mõnes pikema sotsiaalpartnerluse traditsiooniga riigis äratavad Eesti kiired reformid kahtlust meie ühiskonna sügavamas demokraatlikkuses, isegi «tsiviliseerituses».
Ei, ma ei mõtle mitte teiste õpetamist, vaid senisest pisut aktiivsemat osalemist praegustes debattides eurotsooni kriisi lahendamise üle.
Nagu eespool mainitud, on ajastu märksõnad Eestile väga sobivad: tugevam eelarvedistsipliin, võla vähendamine, majanduskasvu soodustavad reformid, ELi siseturu tugevdamine, poliitikate koordinatsiooni tugevdamine ELi liikmesriikide vahel. Samuti, üliolulisena, juba üheskoos tehtud otsuste sujuv elluviimine.
Kui Eesti osaleb selles protsessis konstruktiivselt ja aktiivselt, lahendusi välja pakkudes, kompromisse otsides, juba tehtud otsuseid kiiresti ellu viies ja teisi aidates, siis aitame sellega muidugi ka ennast, kuna eurotsooni ja ELi hea käekäik on otseselt meie huvides.
Teiseks, kui suudame selles protsessis osaleda senisest natuke rohkem üldistel teemadel sõna võttes, kui suudame oma juba tehtud tööd tutvustada nii, et see oleks ka teistele heaks eeskujuks, kui suudame oma nõrkuse – väiksuse – pöörata oma tugevuseks ehk võimaluseks kõnelda kõigiga erapooletul ja ausal viisil, aitaks see Eestit Euroopas palju suuremaks teha.
Sellise käitumisjoone kujundamiseks on meil esiteks vaja praegusest põhjalikumat analüüsi võlakriisist, selle sügavamatest põhjustest, eri liikmesriikide olukorrast ja sensitiivsustest, võimalikest lahendusvariantidest ja veel paljust muust. Selleks läheb vaja Eesti parimate rahandusinimeste asjatundlikkust, Eesti parimate diplomaatide kogemust ja Eesti parimate poliitiliste visionääride kaugelenägelikkust.
Kui selline analüüs on välja töötatud, peavad Eesti poliitikud ja diplomaadid selle elluviimiseks senisest mõnevõrra sihiteadlikumalt tööd tegema. Istuda korraliku õpilasena klassis, mõeldes, et minu tükid on õpitud, tehku nüüd teised oma rehkendused ka ära, on suhteliselt lihtne. Osaleda aruteludes koos partneritega, tunda ja mõista laiemat olukorda, aktiivselt kaasa mõelda ja tulevikku kavandada – see on hulga töömahukam, ebamugavam ja raskem.
Eesistuja Herman Van Rompuy kostitas 2011. aasta oktoobris Euroopa Ülemkogu uksel Eesti peaministrit tere asemel küsimusega: «Ütle veel kord, kui suur see Eesti riigivõlg nüüd oligi?»
Selles naerulsui esitatud lauses võib mõni näha small talk’i või lihtsalt viisakust. Tegelikult on see stseen tõestuseks tohutule võimalusele, mis Eestile Euroopas praegu avanenud on. Mille me ise, kogu riik, oma tegevusega endale avanud oleme.
Matti Maasikas on Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures. Kirjutis väljendab autori isiklikke vaateid