Sametrevolutsioon 20 aastat tagasi: üliõpilaste kogunemisest sai alguse massiivne rahvaliikumine, mis mõne päevaga kukutas kommunistliku režiimi ja tegi Vaclav Havelist Tšehhi esimese demokraatliku presidendi.

FOTO: Corbis/Scanpix

Tšehhi ekspresident Vaclav Havel rääkis sametrevolutsiooni 20. aastapäeva telepöördumises asjadest, mis talle oma riigi juures muret teevad – erakondade rahastamine, kodanikuühiskonna kidumine, inimeste ükskõiksus ja üleolek. Kõik see peaks mõtlema panema ka eestlasi.

(Seoses suurmehe lahkumisega avaldame veebis 2009. aastal paber-Postimehes ilmunud artikli.)

«Ükskord me võidame» (We shall Overcome) lauldakse tuntud ameerika spirituaalis ja seepärast küsin mina: kuidas näeb meie maa välja 20 aasta pärast? Kas me võidame? Usun küll. Mida ma silmas pean? Tahan jagada teiega oma nägemust.

Ennekõike loodan, et meil on siis uus põhiseadus, mis saadud kogemustele tuginedes muudab pisut meie põhiseaduslike institutsioonide struktuuri, on mõnes üksikasjas ehk ühemõttelisem ja endasse hõlmanud uued olulised põhiseaduslikud normid või vähemalt nende alused. Selle esimene osa on kindlasti põhiõiguste ja vabaduste loetelu.

Meil on siis uus valimisseadus. Seaduste rägastikesse, nende uuendustesse ja täiendustesse, on tekkinud ilmne kord. Loomulikult jagame Euroopa Liidu põhikirja, milles kajastuvad tsivilisatsiooni põhiväärtused ning ideaalid, mille poole Euroopa püüdleb. See kõik iseenesest ei kindlusta veel austust nende väärtuste vastu. Õiguslikule korrale peab eelnema moraalne.

Sestap on ülioluline, et kogu ühiskond võtaks neid jagatud väärtusi väga tõsiselt, et neisse suhtutaks kui ühiselu kõigi tasandite headesse majakatesse. See eeldab, et me kõik hariksime endis moraalseid tundeid ehk teisisõnu lihtsalt väärikust ja korralikkust. Kõik saavad siin midagi ära teha. Teistest enam aga need, kes on kõige nähtavamad ja kelle ettevõtmised mõjutavad ühiskonda kõige rohkem.

Siis pole mõeldav, et poliitikud mõistaksid kohut konstitutsioonilise kohtu üle, meelitaksid inimlikele eelarvamustele apelleerides valijaid valimiste eel või nuhiksid üksteise järele. Vaimne elu, teadusuuringud, jumalakartlikkus, kultuur ja haridus pole siis pelgalt pealisehitus, nagu hoomame seda täna, vaid neis on väljendunud inimese põhivajadused. Need, mis aitavad meil paremini olla inimene.

Demokraatia alus on kodanikuühiskond. See on ühiskonna kõige mitmekesisem altpoolt tulev enese­struktureerimine. Ehk teatud määrani iseseisvate, riigist sõltumatute institutsioonide loome ja töö, kogukondlik ühistegevus, akadeemiline elu, mittetulundusühingud, kirikud, ametiühingud, teatud mõttes ka kohalikud ja maakonnatasandi omavalitsused.

Inimene on ühiskondlik olend ja kodanikuühiskond võimaldab tal vabalt teistega ühineda, seega loovamalt ja ehedamalt elada. Samal ajal stabiliseerib see ka riiki. Muuseas, see on parim kaitse igasuguste võimu usurpeerimiskatsete vastu.

Pärast aastakümneid kestnud allasurutust ja olematust sünnib kodanikuühiskond raskelt ja kaua. 20 aasta pärast on see palju arenenum kui praegu. Riik ei pelga seda enam, vaid on oma kodanikuühiskonna üle uhke. Ja toetab seda igati.

Näiteks nii, et kodanikud ja organisatsioonid võivad teatud protsendi oma maksudest ise ja omal vabal valikul annetada kasumit mittetaotlevatele subjektidele, ilma riigieelarve kuluka ja tsentraliseeriva vahendustegevuseta.

Kus närtsib kodanikuühiskond, seal närtsivad ka parteid, ütles mulle üks lääne kogenud poliitik 20 aastat tagasi. See on arusaadav. On ju parteidki kodanikuühiskonna osa, olgugi, et eriline osa. Selline, mis peaks koguma elumahlu tervest kodanikuühiskonna spektrist, neid töötlema ja pakkuma oma programmide kujul poliitikasse, valijatele, riigile.

Ilma sellise eluandva keskkonnata nad peavadki närbuma. Mulle näib, et varem või hiljem parteid taipavad, et nad ei ole mingid riigi metastruktuurid või siis viimase kergelt ebaseaduslikud alternatiivid, tagatubade hämaruses otsustamas, mida nähtav riik tegema peab, ja mille eest tal tuleb kanda ka täit avalikku vastutust.

Usun, et meie poliitiline süsteem veel küpseb, seejuures järk-järgult vabanedes oma tavapärastest pahedest, ja siis on parteid 20 aasta pärast palju rohkem sellised, nagu nad minu arvates olema peaksid. Loova poliitilise arutelu keskkonnad, milles sünnivad ja küpsevad poliitilised isiksused, keda siis parteid suunavad poliitikasse ja pakuvad valijatele. Parteid muutuvad varjatud manipulaatoritest pigem riigi avalikeks abilisteks.

Parteide igavene probleem on nende rahastamine. Selle probleemi lahendus on keskpanga halduses olev eriline fond, mis hoolitseb kõigi parteide arvepidamise eest. Loomulikult otsustaksid parteid ise oma tulude allikate ja väljaminekute üle.

See oleks sõltumatu koht, kus sissetulekuid professionaalselt majandatakse ja ühtlasi korralikult maksustatakse. Seega ei teeniks siis enam poliitika parteide, vaid parteid poliitika huve.

Tšehhi avalikus ja poliitilises elus on jälgitavad kaks traditsiooni. Üks neist nii öelda masaryklik traditsioon, mille jaoks tšehhi küsimus on üldinimlik küsimus ja mis kuulutab meie ühisvastutust maailma ees.

Teine – isekalt tšehhikeskne, mis ei usalda ühtegi võõramaalast ja kahtlustab neid kurjades kavatsustes. Kui vähegi võimalik, kuulutavad selle traditsiooni kandjad midagi meie täpsemalt määratlemata rahvuslikest huvidest, ja kui see võimalik pole, tõmbuvad kössi, süvenevad omaenese nabasse ning ootavad, mis sellest kõigest välja tuleb.

Usun, et üha enam süveneb meil just see esimene traditsioon, eriti seoses uute, möödanikust märgistamata generatsioonide tulekuga.

Usun, et 20 aasta pärast ei tõmba me enestele rahvusvahelist tähelepanu jõumeheliku võitlusega suurriikidega oma tähtsuse pärast, vaid oma eluviisiga, ühisvastutusega terviku eest, oma heade ettepanekutega, mida pakume kõigile ühiseks kasutamiseks.

Vastutustunde all kogu maailma ees pean silmas ka südamevalu nende saatuse pärast, kellest teame, et nad ühel või teisel viisil kannatavad.

Selles globaalses läbipõimunud maailmas ei tohi me olla ükskõiksed eelkõige nende suhtes, kes on rõhutud, ja jätta toetuseta neid, kes püüdlevad vabaduse poole. Me ei saa kuulutada üksikisiku vabadust olemata samal ajal solidaarsed nendega, kes ei ole vabad.

Me ei tohi vaikida, kui karjuvalt rikutakse inimõigusi, üksnes sellepärast, et kardame mingite tellimuste pärast. Kuni inimese vabadus ja inimõigused on meie jaoks vaid materiaalse baasi pealisehitus, on meie kui ühiskonna lood kehvad. See muutub, sest see peab muutuma.

20 aastat tagasi ma ütlesin, et meie maa ei puhke õitsele. Täna ma nii enam öelda ei saaks. Meie maa puhkeb õitsele küll, ent vahel üsna kummaliselt. Pange tähele selle nähtavaid ilminguid. Tohutud alad meie maastikust on haaratud mingisse hullumeelsesse ehituskirge, mis külvab üha uusi laiutavaid suurladusid, hiigelsuuri parklaid, ostukeskusi, tehnoparke, ladestusplatse, lõbustusparke, hüpermarketeid.

Palju kauneid maastikke jääb meie järglastele? Ja kust tulevad need suurepärased suhted üleilmsete firmade ja meie rahvaesindajate vahel, kes detailplaneeringuid heaks kiidavad? Võiksin rääkida veel muudestki asjadest.

Masstoodangu kvaliteedi aeglasest langusest, mida püütakse rüütada näiliselt kirevatesse pakkumistesse, väikeste eraettevõtete ja äride lämmatamisest, millega kaob traditsiooniline sotsiaalne eneseregulatsioon ning tõeliselt originaalsed kaubad ja teenused.

Võiksin rääkida sellest, kuidas tarbime aina rohkem energiat ja sellega kiitleme, selmet seda oskuslikult säästa, või siis sellest, kuidas mõistmatult igatseme saada energeetiliseks gigandiks, kellele ei lähe korda, et sandistame omaenese loodust.

Võiksin rääkida sellest, kuidas me mingitel pseudo­isamaalistel põhjustel muudame keeruliseks tuhandete kaasmaalaste elu, hoides kramplikult kinni oma rahvuslikust vääringust.

Või siis sellest, et me ei tee märkamagi, kuidas keegi püüab kellegi varjus allutada oma huvidele meie maa erinevad infrastruktuurid ja strateegilised subjektid või ehitused, ning selle hämus allutab meid kõiki oma kontrollile. Kas tõesti peaks näiliselt vaba inimene jälle kord pelgama midagi öelda, et suure venna kõrv ei kuuleks?

Ühesõnaga, selles, kuidas meie maa õitsele puhkeb, on midagi imelikku, isegi ohtlikku. Me ei ole ikka õppust võtnud, kordame vigu, mis teistel ammu seljataha on jäänud.

Tahame mängida mängu, ent kardame luua reegleid. Korralikkus hääbub, varastatakse, ja kui keegi ütleb, et varastada ei tohi, saadab teda naerupahvak. Aga ka meie ühiskond saab nägijaks. Hakkab pikkamisi muutuma. Ja selleks pole enam vaja revolutsiooni. Aastal 2029 oleme mäel.

Tõde ja armastus võidavad vale ja viha.

Tšehhi keelest tõlkinud
Küllike Tohver