Vilja Kiisler. 

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Kogu see arsenal ja atribuutika, mida seostatakse praegu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonnaga, on tuttav juba varem – ka Eesti poliitikas.

Kui mõnele peaks olema jäänud mulje, et parteimeedia ja ajakirjanikepeksu leiutas EKRE, siis on see ekslik. Eesti vanim parteileht on Kesknädal, mis ilmub 1999. aastast saati. Uute Uudistega võrreldes on seal toimunu olnud muidugi morsipidu isegi neil pikil aastail, kui Keskerakond oli opositsioonis. Ajakirjanike korralekutsumise tribüünina on toiminud pigem Tallinna TV «Meedia keskpunkt», aga sellegi stiiliga võrreldes on EKRE kanal mitu kraadi kangem. Sõna «õukonnameedia» pärineb just Keskerakonna arsenalist – selle eesmärk oli naeruvääristada ajakirjandust, mis opositsioonipartei hinnangul oli nende partei ja suure juhi Edgar Savisaare suhtes pidevalt ebaõiglane. EKRE väljendused on teised, aga mõte ikka sama: ajakirjandust ei saa usaldada.

Trollimise leiutas Keskerakond, kuigi seda nähtust tollal niimoodi ei nimetatud.

Ka trollimine pole uus asi. Pole saladus, et Keskerakonna opositsiooniaastatel möllasid parteilased ja parteimeelsed ametnikud anonüümselt kommentaariumites määral ja mõõdus, mis jääb EKRE trolliarmeele vaevalt alla. Parteilise läbu kolimine suuremalt jaolt sotsiaalmeediasse ei muuda asja olemust. Trollimise leiutas Keskerakond, kuigi seda nähtust tollal niimoodi ei nimetatud.

Jüri Ratas on EKRE valitsusse võtmise ühe argumendina vihjanud sellele, et kuulub ise pikalt parketikõlbmatuks peetud parteisse, mis on ju isegi võitnud valimisi, ent ikkagi opositsiooni jäänud. Nii et Ratase tegevusel on peale kõigi muude nähtavate ja seni nähtamatute põhjuste ka see tagamaa: tõrjutud mõistavad üksteist – kuigi 2012. aastal sündinud partei puhul on tõrjumisest rangelt võttes rääkida muidugi keeruline ja EKRE parketikõlbmatuse üle arutlemine kipub olema läinud rong seisus, mil parkett on nende päralt ja sel tantsitavad poliittantsud nende valitud.

Viimaks, Keskerakonnal on EKRE sünnikaardis oluline, isegi määrav osa. Nimelt sealsamas Tallinna TVs, kus EKRE oli nii teretulnud külaline ja kus kõlas ka Martin Helme «kui on must, siis näita ust», sai see partei hoo sisse. Kui meelde tuletada veel Keskerakonna «raugenud» leping Putini parteiga ning EKRE Euroopa vellede-sõsarate rahastus Kremlist, asetuvad asjad tasapisi oma kohale.