Volodõmõr Zelenskõi.

FOTO: Sergei Supinski/Afp

Sisuliselt võib Volodõmõr Zelenskõi valimist pidada uueks Maidaniks, mis seekord ei kulgenud tänaval, vaid valimisjaoskondades. Loomulikult ei saa keegi garanteerida, et korruptsiooni uimastavad väänlad ei mässi endasse ka uue presidendi meeskonda, ent siin võib garandiks pidada Ukraina rahvast ennast, kes regulaarselt valib presidenti ega lase kellelgi neist liiga kauaks mugavalt riigipeatooli istuma jääda, kirjutab vene poliitikavaatleja Vadim Štepa.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Volodõmõr Zelenskõi võidust Ukraina presidendivalimistel on juba rohkelt kirjutatud. Paljude meelest oli see täiesti ootamatu, sest alles poole aasta eest ei teadnud sellist poliitikut veel keegi. Paljud teadsid näitlejat ja sõumeest Zelenskõid, kuid ei osanud oletadagi, et piir kino ja tõeluse vahel on nii õbluke. Menukas teleseriaalis «Rahva teener» mängis ta uut presidenti – ja nüüd sai selleks ka päriselus.

Paljud «klassikalise» poliitika toetajad vangutavad pead, ajavad nõutult käsi laiali ja pelgavad, et Ukraina võib Zelenskõi ajal iseseisvuse kaotada. President Porošenko puhul oli kõik palju selgem: ta seadis ennast otse Putini vastu. Ent vastandumisele tugineval poliitikal on mõnikord kurje kaasmõjusid. Võid lausa äkitsi avastada, et oled muutunud oma vastase peegelpildiks. Nii Porošenkoga läkski: valimiskampaanias jõudis ta õige tihti välja tõdemuseni, et ilma temata «variseb maa kokku». See ei erinenud enam karvavõrdki Kremli ametnike kuulutusest: «On Putin – on Venemaa, pole Putinit – pole Venemaad.»