Belgias legaliseeriti eutanaasia 2002. aastast.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Homne «Pealtnägija» toob televaatajateni loo 47-aastasest virumaalasest, kellest saab lähikuudel Eesti esimene nii-nimetatud suitsiiditurist. Arvamusportaal tuletab meelde olulisemaid lugusid varasemast eutanaasia diskussioonist. 

Kaspar Näf: surmaabi eeldab tugevat kodanikuühiskonda (7. märts 2010)

«Kui Eestis soovitakse surmaabi võimalust kehtestada, vajab see nagu 40 kirja puhul tugevate inimeste ringi, kes asutaksid mitteriikliku kodanikuühenduse. Aga enne peaks aset leidma väga lai ühiskondlik diskussioon, kus oma arvamust saaksid avaldada nii surmatahtjad, nende lähedased kui ka kõik sellega seotud valdkondade esindajad.»

Daniele Monticelli: kellele kuulub inimese elu? (18. september 2010)

Eutanaasiasse, nagu mõndagi teise küsimusse, suhtutakse Eestis pragmaatilisemalt kui mitmes teises riigis, lähtumata põhjapanevatest moraalsetest õpetustest, mis määravad arvamusi ja käitumismalle a priori. Isiklikult arvan, et selline lähenemine pole nimetatud küsimuses sugugi vale.

Rait Maruste: õigus elada ja väärikalt surra (6. detsember 2010)

«Väärtuselise lähenemise korral peetakse esmaseks inimese enda otsust oma elutee lõpetada. Lõpetada vaevad ja lahkuda väärikalt, valude ja kannatusteta lähedaste ringis. Selline lahkumine eeldaks professionaalset meditsiinilist abi. Kui seda ei aktsepteerita ja inimest hoitakse sunniviisil elus, siis võib see elu olla alandav, kannatusterohke ja inimväärikust riivav. Kas meil on õigus sundida inimest tema tahte vastaselt sellist elu elama?»

Andrei Hvostov: mina, Peeter Kreitzbergi kadestaja (29. aprill 2013)

«Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad.»

Andres Soosaar: ihalus eutanaasia järele (30. aprill 2013)

«Meditsiinieetikas on aktiivse eutanaasia ja enesetapule kaasaaitamise lubatavus olnud viimaste aastakümnete üks enam diskuteeritud valdkondi ning vaid üksikutes riikides (näiteks Holland, Belgia, Luksemburg, Šveits) on see resulteerinud ühe või teise praktika legaliseerimisega. Paljudes riikides ollakse selliste praktikate lubamise suhtes kahtleval või eitaval seisukohal.»

Indrek Oro: Hvostovi idee on kui relvade vabamüüki paiskamine (1. mai 2013)

«Äratundmiseni, et Eesti ühiskond ei ole valmis halastussurma legaliseerimiseks sarnaselt Belgia või Hollandiga, jõuan ikka ja jälle, kui sõidan autoga Tallinna ja Tartu vahet. Või kui juhtun mõne tundlikuma teemakäsitluse netikommentaare lugema. Teisisõnu – kui satun oma ühiskonnakaaslaste ellusuhtumise ilmingutest tihedalt täidetud ruumi.»

Toomas Paul: kas mul on õigus surra? (13.mai 2013)

«Surnuks tunnistamise võiksid juristid nihutada veidi ettepoole, sinna, kus minateadvus on kustunud. Siis ei oleks enam vaja diskuteerida eutanaasia lubatavuse või lubamatuse üle – õiguslikku subjekti lihtsalt ei ole enam. Nii nagu abort ei ole lapsetapp, vaid «raseduse edasilükkamine».»

Miina Piir: väsinud elamast (20. mai 2013)

«Mida teha, kui surm ei võta ja elada enam ei taha, siiralt ei taha? Säärast probleemi ei teki kunagi dementsel inimesel, vaid ikka neil, kel mõistus selge, jalad-käedki liiguvad, aga inimene tunneb, et ei ole enam millekski võimeline ega kellelegi vajalik. Needki inimesed soovivad elust lahkuda väärikalt.»

Ants Nõmper: varem või hiljem lubatakse ka Eestis surmaabi (3. november 2016)

«Enne kui arutleda selle üle, kas riik peaks tagama oma inimestele võimaluse elust lahkuda ka muul viisil kui enesetapu kaudu, tuleks asjatute emotsioonide mahavõtmiseks tuletada meelde ühte põhitõde. Õiguspärane on ainult selline ravi, mis on näidustatud ja vastab patsiendi tahtele. Kui üks neist kahest asjaolust puudub, siis ei saa ega tohigi patsienti ravida. Tegelikult on sellised olukorrad meditsiinisüsteemis mitu korda igapäevasemad kui patsiendi soov eutanaasia järele.»