Toomas Paul

FOTO: Peeter Langovits

Kas mul on õigus surra? Alustagem algusest: kas mul on õigus sündida? Tundub rumal küsimus. Aga ei ole. Seda ei küsi loote käest keegi, kas ta tahab sündida, selle otsustavad teised. Aga just see annab küsimusele filosoofilise dimensiooni. Kes on see, kellel (millel?) ei ole õigusi, üksnes kohustus ilmale tulla? Lugege E. M. Ciorani «Sündimise ebaõnnest».

Eesti Vabariigi karistusseadustiku paragrahv 116 sätestab: «Ema poolt oma sündiva või vastsündinud lapse tapmise eest – karistatakse kuni viieaastase vabaduskaotusega.» Kommentaaris öeldakse, et kriminaalõigus loeb elu algavaks siis, kui sünnitus algab. Kriminaalõigusteooria järgi loetakse sündinuks laps, kelle mõned kehaosad on emaihust väljunud ja kellel on ilmsed elutunnused, st ta hingab, häälitseb, liigutab. Emaihust väljuva lapse surma põhjustamine on tapmine ja vastutus selle eest ei sõltu vastsündinu elujõulisusest. Kuriteoks elu vastu peetakse nii idioodi kui ka ebardist vastsündinu tapmist. Ema oleks pidanud laskma teha loote tervisliku seisundi uuringud ning siis soovi korral abordi, ja juriidiliselt olnuks kõik korras.

Prenataalse kontrolli põhjal tunnistatakse loode sündimiskõlblikuks või praagitakse välja. Õigus sündida antakse valitutele. Kuhu tõuaretus viib, näeme koduloomade juures juba mõne(kümne) generatsiooni järel. Tohutu udaraga lüpsilehmad, kes ei suuda sammugi joosta.

Ega see inimtõug nii väga üle looduse ka ei ole, et tema puhul läheks teisiti. Aškenaži juutide keskmine IQ on palju kõrgem kui Euroopa elanikkonnal üldiselt. Ilmselt johtub see arukuse evolutsioonilisest valikust viimase kahe aastatuhande jooksul. Samas on aškenaži juute vaevanud pärilikud närvisüsteemi haigused, nagu Tay-Sachsi sündroom. Võimalik, et just aju võimsuse kasv on toonud kaasa haiguste esinemise kõrgema määra.

Teiselt poolt, norralased on DagMosteri juhatusel võrrelnud ligi 45 000 enneaegsena ja 860 000 õigel ajal sündinud täiskasvanut 20–36 aasta vanuses (vastsündinute intensiivravi sai alguse möödunud sajandi 70.–80. aastatel). Selgub, et vägisi ellu saadetud lastel on tunduvalt suurem tserebraalparalüüsi, vaimse alaarengu, nägemis- ja kuulmispuude ning autismispektri häirete risk. Soomes sünnib kuus protsenti lastest kaaluga alla 2500 grammi ja üks protsent all 1500 grammi. Neil on õigus elule? Pigem Pflicht (kohustus – toim). Kui meditsiin on millekski võimeline, siis on ta selleks ka kohustatud. Lastel endil pole midagi öelda.

Surmaga sama lugu. Kas mul on õigus surra? Jälle oleneb vastus kontekstist. Sõduritel ei ole sellist õigust, vaid kohustus. Kohustus anda oma elu isamaa eest. Nad on seda vandega kinnitanud, ükskõik kui suure rõõmu või vastumeelsusega, ja kas neile on selga tõmmatud Eesti Laskurkorpuse või Eesti Leegioni munder.

Mõnel loodusrahval on normaalne, väärikas surm lahingus või jahil langemine. Siis on surma põhjus selge. Hingeheitmine tõvevoodis on ebaväärikas. Kindlasti mingi nõia kätetöö.

Tsiviliseeritud ühiskonnas, püsivas heaoluseisundis sugeneb elutüdimus. Vaesed surevad niigi enneaegu. Ka sõja ajal, kui nagunii paljud surevad, seda soovi ei teki.

Kui eluisu on otsas, aga mõistus alles, leiab ikka väljapääsu. Sotsioloog David Phillips on jälginud nn Wertheri efekti. Eesti on liiga väike, et siinse statistika põhjal saaks teha üldistusi. USA on suur ning sealsed arvud annavad töödeldes usaldatava pildi. Phillips tegi oma järeldused, uurides Ühendriikide suitsiidide ja õnnetusjuhtumite statistikat aastatest 1947–1968. Ta avastas, et kahe kuu jooksul pärast iga selleteemalise esikaaneloo ilmumist suurenes lennuõnnetustes surma saanud inimeste arv kümme korda. Autoõnnetuste ohvrite arv kasvas samuti järsult. Mis võiks selle taga olla?

On palju põhjusi, miks ei soovita, et vabasurmast teada saadaks – et kaitsta oma head nime, et säästa perekonda häbist, et võimaldada endast sõltuvatele inimestele kindlustusraha jne. Parem on, kui surma peetaks õnnetuseks.

Eeskuju mõju on kõige suurem kolmandal-neljandal päeval pärast uudisloo avaldamist. Nädal hiljem saabub teine kõrgpunkt. Need, kes püüavad oma enesetappu õnnetuseks lavastada, ootavad sooritamisega paar päeva – võib-olla julguse kogumiseks, intsidendi kavandamiseks või oma asjade kordaajamiseks.

Suitsiid ja suitsiidikatse ei ole tänapäeva Eestis karistatavad. Kui muiste ei lubatud surnuaeda matta jms, siis tänapäeva kirik on humaanne ja kohtleb enesetapjaid samamoodi kui teisi. Probleemi elule ise punkti panemisega ei ole. Tõrked on psüühikas: tahaks, et teised selle töö teeksid. Hiljem. Valutult.

Praegu peljatakse surmale eelnevat, muiste surmale järgnevat. Miks loeti õhtupalve ning paluti Jumalalt oma võlad andeks? Et surm ei tabaks une pealt, ettevalmistamatult. «Hoia meid kurja surma eest, kui süda alles patust pöörmata.» Paluti, et surm ei tabaks kedagi ettevalmistamatult, vaid et saaks siit ilmast lahkuda õndsalt, st jõuda rahus Jumalaga Tema palge ette.

Omasooiharad võitlevad praegu Eestis õiguse eest omavahel abielluda. Rootsis respekteeritakse vähemuste soove, seal registreeritakse homopartnerlust 1994. aastast. Meie justiitsministeeriumi koostatud ülevaates «Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon» on kirjutatud: «Kui eeldada, et 5% elanikest on homoseksuaalsed, siis peaks Rootsi 9 miljoni elaniku hulgas elama u 450 000 homoseksuaali, kuid 2004. aasta lõpus elas registreeritud partnerluses kõigest 3440 inimest» (lk 48–49). Kümne aasta jooksul on kasutanud seda õigust 0,76 protsenti homodest. 0,038 protsenti kogu rahvast.

Võitlus eutanaasia legaliseerimise eest on samasugune. Neid, kes tõepoolest seda õigust tegelikkuses kasutada soovivad, on kaduvvähe. Šveitslased ise ei vaja kuigivõrd surmaabi, Dignitas teenindab suitsiidituriste.

William Shakespeare käsitleb oma teostes 52 suitsiidi, nende kõiki tahke, asjaolusid ja motiive. Shakespeare ei ole moralist, ta ei kaitse enesetappu, ja üks tema kõige läbinägelikumaid tähelepanekuid ongi kõnelemise ja tegutsemise vastandamine. Hamlet, tegelane, kes räägib kõige rohkem enesetapust, ei tapa end. Oma lõputus monoloogis annab Lucretia endale viimaks aru, et liiga pikalt kaalutledes on karta, et ta ei astugi seda otsustavat sammu: «Oo sõnasuits, ei tule abi sust.» Liigne rääkimine enesetapust nõrgestab otsusekindlust – suitsiidi tõeliste, peamiselt egoistlike motiivide paljastamine on teraapiline.

Juriidiliselt saadakse inimeseks sünni hetkel. Surnuks tunnistatakse inimene ajusurma järel. See on väga kasulik otsus organite saamiseks – noore inimese ihusoojad kehaosad kõlbavad siirdamiseks ja taaskasutamiseks.

Surnuks tunnistamise võiksid juristid nihutada veidi ettepoole, sinna, kus minateadvus on kustunud. Siis ei oleks enam vaja diskuteerida eutanaasia lubatavuse või lubamatuse üle – õiguslikku subjekti lihtsalt ei ole enam. Nii nagu abort ei ole lapsetapp, vaid «raseduse edasilükkamine».

Katoliku kiriku seisukoht on, et pole õige kasutada erakorralisi või ebaproportsionaalseid abinõusid elu pikendamiseks. Seda on korranud usudoktriini kongregatsiooni deklaratsioon eutanaasia kohta «Iura et bona», mille paavst Johannes Paulus II 5. mail 1980 heaks kiitis ja mida ta pikemalt selgitas 1995. aastal oma entsüklikas «Evangelium Vitae»: «Eutanaasiat tuleb eristada otsusest loobuda nn agressiivsest meditsiinilisest sekkumisest», teisisõnu meditsiinilistest protseduuridest, mis ei vasta enam patsiendi tegelikule olukorrale kas seetõttu, et need on nüüdseks ebaproportsionaalsed mistahes oodatava tulemuse suhtes või kuna need asetavad ränga koorma patsiendile ja tema perekonnale. Sellises olukorras, kus surm on selgelt peagi saabumas ja vältimatu, võib inimene oma südametunnistuses «keelduda sekkumisvormidest, mis tagaksid vaid elu näilise ja vaevarikka pikendamise, ja seda vaid juhul kui ei loobuta haigele isikule sarnases olukorras antavast normaalsest hoolitsusest» (IB, IV) (EV, 65).

Diakooniahaigla hospiitsiosakonnas palliatiivravi saades saab lasta loomulikul surmal tulla, klammerdumata oma elu riismete külge. Võib lasta endast lahti nagu sisalik sabast.

Tõesti, ei ole mõtet püüda olla isekalt «elus», kui ise’t enam ei ole. Dr Peeter Mardnal on passi juures paber palvega, et teda ei elustataks kliinilisest surmast. Selline testament on ka mul taskus. Juriidilist jõudu sel ei ole, aga ehk arstid siiski arvestavad.

Mu elutöö on tehtud, nii hästi-kurjasti, kui see on õnnestunud. Ma ei tea, kas – ja millal – on mul õigus surra. Kuid küsimusele «kellele ma kuulun?» on mu vastus, et viimselt ei kuulu ma ei iseendale ega perele ega ühiskonnale, vaid Loojale, ja see on vabastav teadmine eriti elu lõpu lähenedes.