Andrei Hvostov: mina, Peeter Kreitzbergi kadestaja

Andrei Hvostov Foto: Peeter Langovits

Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad (näiteks vanurite kommuun), kirjutab Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis.

Helsingi kesklinnas on üks vägev suitsusaun, mille liikmeskond moodustub väärika ajalooga saunaklubi. Seal on kõiki – poliitikuid, professoreid, diplomaate, bussijuhte.

Hiljuti juhtus seal üks väike intsident. Jääaugu juurde viiva silla otsas lamas surnud mees. Saunaline. Ülejäänud saunalised ei lasknud end sellest häirida: astusid temast merre kümblema minnes üle, tegid supluse ära, naasid kuuma leiliruumi. Surnu lamas kellestki häirimatult edasi. Stseen nagu Kaurismäki filmis.

Üks välisriigi saadik oli sellest ülimalt šokeeritud. «He is f*cking dead!» karjus ta supluselt tulles. «Ja teie teete näo, et midagi pole juhtunud!, te aina saunatate edasi?!»

Soomlased vaatasid teda tõsise näoga ja selgitasid siis kauge maa inimesele asja: «Vaata, lahkunu oli kogu oma elu meie klubi liige. Mis on veel ilusam, kui surra oma armsas saunas? Ja meie austame tema mälestust sellega, et võtame nüüd ühe kõva leili. Lahkunule mõeldes. Kiirabisse on juba helistatud, ära muretse, lubati järele tulla.»

Ma kadestan mehi, kes on niimoodi jala pealt läinud. Lemmiktegevuse juures. Saunas. Aias õunapuud hooldades. Tööl.

Kuid see pole meie otsustada. Kirjutasin hiljuti ühest inimelu hääbumisest, mis kestab juba neli aastat. Ülimalt ebaväärikal ning vaevalisel viisil.

Kes on midagi sellist näinud, on valmis tegema kõik, et taolisest saatusest pääseda.

Ma mõtlen õudusega võimalusele, et mind tabab mingi äkiline häda, mis ei tapa, vaid muudab mu pool- või veerandfunktsioneerivaks. Inimvareks, kes sõltub teiste abist. Et ma ei sure nii nagu too anonüümne saunaline Helsingi suitsusaunas, olles kas teel jääauku või olles sealt just välja roninud. Või nii nagu Peeter Kreitzberg, kelle süda ütles üles töövisiidi ajal.

Kõige vähem tahan ma seda, et siis peaks – vastavuses Eesti perekonnaseadusele – hakkama minu elushoidmisega tegelema minu laps või tema elukaaslane.

Ma tahan päästa end ebaväärikast surmast ja ma tahan päästa kõik meie lapsed kohustusest seda ebaväärikat surma pikendada.

Öeldakse, et Eesti ühiskond pole eutanaasiast rääkimiseks valmis. On see kristliku tagapõhjaga vagatsemine, paganliku iseloomuga kartus metsakutsat nimetada tema õige nimega, iseolemise lühidusest tulenev ebaküpsus, hedonistliku ühiskonna enesepettus, et tervis, ilu ja elu kestavad igavesti?

Põhjus näikse olevat mujal. Onkoloog Indrek Oro, kes on arstide liidu eetikakomisjoni liige, kinnitas mõned aastad tagasi, et eutanaasia ei tule kõne allagi, kuna kellelegi ei saa panna kohustust aidata teine inimene surma.

Mäletate, miks me keelasime surmanuhtluse? Mitte sellepärast, et isegi sarimõrvarid väärivad humaanses ühiskonnas elu. Surmanuhtlus keelati sellepärast, et keegi ei taha olla timukas. Õigemini: ühiskond ei taha ühtegi enda liiget kohustada tegema sellist tööd.

Eutanaasiaga on sama asi. Kes tahaks olla sellise komisjoni liige, mis otsustab ligimeste elu ja surma üle? Keegi ei taha.

Ometigi on olemas väljapääs. Sellest on nüüd juba põgusalt kirjutatud ja selle nimi on vanurite kommuun.

Minu täielik ning jäägitu poolehoid sellele ideele (lugege Põlvamaa vanaprouade algatusest!) tuleneb sellest, et niisuguses vastastikuse abi ühenduses saadakse üksteise vajadustest jäägitult aru. See pole ainult ühine söögitegemine ja ühendatud jõul elektriarvete maksmine.

Kujutledes end viimaseid aastaid veetmas pikaaegsete sõprade keskel (kõik mu ülikoolikaaslased, kellega ma olen jaganud aastakümnete kestel teatud eluhoiakuid), olen ma valmis aitama neid elust lahkumisel, oodates samasugust teenet ka enda suhtes.

Ei mingeid arstide eetikakomisjone! Pole vaja õhutada ühiskonna südametunnistuspiinasid!

Aga mis peamine – välistagem sellised tragöödiad nagu kirjeldab Anton Hansen «Tõe ja õiguse» kolmandas köites, kus Indrek annab talumatutes valudes vaevlevale emale üledoosi valivaigistit. Et siis piinelda seda teadmist endas kandes elu lõpuni ja lõpuks, jagades seda koormat Kariniga, põhjustada sellega nüüd juba ühe noore naise, Karini, traagilise surma.

Lapsed ei saa võtta eutanaasiaakti enda peale. Küll aga elukaaslased ja sõbrad. Pole juhus, et peale Kuldse Palmioksa ka kõikvõimalike muude auhindadega üle külvatud Michael Haneke film «Armastus» näitab lugu, kus halvatuks jäänud vanem naine saab oma mehelt halastussurma osaliseks.

See ei ole Sydney Pollacki «Äraaetud hobused lastakse ju maha». Pollacki filmi kallal võivad närida kõik maailma eetikakomisjonid – kristlikud, budistlikud, maausulised – ja vaielda lõputult selle üle, kas ka vaimselt murtud (noorele) naisele võib teda armastav mees kuuli pähe lasta. Haneke puhul seda kahtlust pole. Naine on eluõhtul, teda tabab rabandus. Ta on abitult voodis. Ta väärib kerget surma.

Mis jutt see on, et ühiskond pole eutanaasiadebatiks valmis?! Minu tutvusringkonnas on selleks valmis kõik. Nad on ühiskonna liikmed. Nad on seda isegi väga.