Rait Maruste: õigus elada ja väärikalt surra

Rait Maruste. Foto: Ants Liigus

Eutanaasia küsimus taandub lõppkokkuvõttes sellele, kes on inimese elu peremees, kas inimene ise või keegi teine – lähedased, arstid, riik või jumal, kirjutab kohtunik, reformierakondlane Rait Maruste.

Loodus, mitte riik ja võim, on andnud inimesele elu. Põhiseadus, nagu ka Euroopa inimõiguste konventsioon, mille osalisriigiks Eesti on, kaitseb igaühe õigust elule. Põhiseaduse paragrahvi 16 kohaselt kaitseb seda õigust seadus ja sama sätte viimane lause ütleb, et meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.

Üks põhiseaduse ja konventsiooni põhilisi kaitstavaid väärtusi on inimväärikus. Euroopa Liidu põhiõiguste harta, mis on ka juba aasta meie õigussüsteemi osa, seab selle väärtuse kogunisti esikohale. Kõik viidatud aktid kaitsevad samuti igaühe õigust olla kaitstud piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise eest. Vabadust ja isikuvabadusi tunnustava ühiskonna üheks olemuslikuks tunnuseks on igaühe vaba enesemääramisõiguse austamine ja kaitse.

See on Eesti ja Euroopa põhimine väärtus- ja õigusraamistik, milles hinnata inimese elu ja surmaga seonduvat. Elu lõpu ja lõpetamise teema on Euroopa arenenud ühiskondades päevakorral olnud pikemat aega. Mitu kaasust on jõudnud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ette.

Elu lõpeb teatavasti kahel viisil: kas loomulikul teel või kõrvalise sekkumise läbi. Viimane omakorda võib olla kas vägivaldne ehk kriminaalkorras karistatav tegu (tapmine), neutraalne ehk lootusetu ravi lõpetamine või teadlik otsus elust lahkuda. Viimast võib otsustada ja teostada inimene ise (suitsiid ehk enesetapp), ent kui ta ei ole suuteline oma otsust teostama, siis võidakse kasutada ka kõrvalist abi. Eutanaasiast (kr eu ’hea’ ja thanatos ’surm’ ehk siis hea, kerge surm) räägitakse juhul, kui tegu on ravi lõpetamisega või elust lahkumisega isiku enda otsusel, kuid abi kasutades.

 Küsimus taandub lõppkokkuvõttes sellele, kes on inimese elu peremees. Kas selleks on inimene ise või keegi väljastpoolt – lähedased, arstid, riik või jumal? Kui inimene on noor ja tegus, siis eeldatakse, et ta ise otsustab, mida oma eluga teha. Ja kui inimene otsustab elust lahkuda, siis on see tema otsus ja seda nüüdisaegne ühiskond aktsepteerib.

Küsimus muutub aga keeruliseks siis, kui inimene mingil põhjusel kaotab kas osaliselt või täielikult kontrolli oma elu üle. Selleks põhjuseks võib olla kas vanadus (dementsus), raske õnnetus või haigus. Tagajärjeks võib olla kaks olukorda. Ühel juhul on inimene kliinilises surmas, ta on n-ö elav laip, kaotanud ka vaimse kontakti ja muutunud täielikult sõltuvaks välisest elutoetusest – aparaatidest, toidust ja ravimitest. Teisel juhul on inimene kaotanud keha, on samuti välisest sõltuv, kuid on säilitanud vaimu, mõistuse ja sotsiaalse kontakti, vähemalt osaliselt. Samas on inimese elu, nii kehaline kui psüühiline, täis kannatusi ja piinu ning paranemise seisukohalt lootusetu.  

Küsimus on, kes siis saab inimese elu peremeheks – kas selleks on endiselt inimene ise või tema lähedased, arstid või avalik võim seaduse ja sunniaparaadi läbi, mis keelab abistatud surma ehk eutanaasia ja karistab selle abistamise eest? Kas inimesel endal on õigus otsustada, et ta ei soovi enam kannatada, elada teistest sõltuvuses, ja selle asemel soovida valutult ja väärikalt lahkuda?

On hulk riike, kes on legaliseerinud eutanaasia (Šveits, Holland, Belgia). Ja on ka üsna tuntud liikumisi ja organisatsioone, kes on pühendunud sedalaadi tegevusele, näiteks Caritas Šveitsis. Kuid on ka hulk neid riike, ehk enamuski, kes seda erinevatel põhjustel teinud ei ole ja kus surma põhjustamine või sellele kaasa aitamine on karistatav. Valdav tegur selles valikus on ühiskonna religioosne-kultuuriline tagapõhi. Eestis kui Euroopa kõige vähem usklikus riigis ei peaks religioonil väga suurt kaalu olema. Valikutes ja praktikas mängivad oma osa nii pragmaatilised kui ka väärtuselised kaalutlused    

Pragmaatilise kaalutluse kohaselt on meditsiiniliselt lootusetu juhtumi korral inimese kunstlik pikaajaline elushoidmine asjatult aega ja nii inim- kui materiaalset ressurssi kulutav tegevus, mis varem või hiljem lõpeb ikkagi nagu kõik siin kaduvas maailmas. Miks siis seda teha, kui tagasiteed ei ole ja lõpp niigi teada? Oma osa on sellises lähenemises ka pragmaatilisel meditsiinilisel huvil ja/või raviootajate vajadusel kasutada lahkuva inimese kehaosi elavate elu ja kannatuste kergendamiseks (elundidoonorlus).

Väärtuselise lähenemise korral peetakse esmaseks inimese enda otsust oma elutee lõpetada. Lõpetada vaevad ja lahkuda väärikalt, valude ja kannatusteta lähedaste ringis. Selline lahkumine eeldaks professionaalset meditsiinilist abi. Kui seda ei aktsepteerita ja inimest hoitakse sunniviisil elus, siis võib see elu olla alandav, kannatusterohke ja inimväärikust riivav. Kas meil on õigus sundida inimest tema tahte vastaselt sellist elu elama? Kohustavad ju nii üldinimlikud väärtused kui ka viidatud õigusnormid austama inimese vabadust, väärikust ja enesemääramist.

Hooliv ühiskond peaks hoolima ka elust väärikalt lahkumisest ning mitte sundima inimest kannatama või elama mitte-elamisväärset elu. Võib ka küsida, kas inimese õigus elule ja väärikale surmale sisaldab endas ka riigi kohustust seda respekteerida ja põhjendatud olukorras osutada abi, näiteks konsultatsiooni näol ja võimalusega saada asjakohast medikamenti.

Et Euroopas ei ole veel välja kujunenud selleteemalist konsensust, on Strasbourgi kohus hoidunud andmast selget vastust küsimusele, kas õigus elule hõlmab ka õigust surra (siinkirjutaja arvab, et hõlmab). See on jäetud liikmesriikide otsustada, sest nemad tunnevad oma rahva meelsust, ootusi ja väärtusi paremini.

Milline aga ei oleks otsus või praktika, peab sellel olema selge õiguslik alus ja hästi läbi mõeldud ja arendatud protseduur. Küsimus on delikaatne. Ja mitte ainult inimeste tundeid ja väärtusi puudutav. Sel võib olla ka ebaeetilisuse ning halvemal juhul isegi kuritarvituse jooni, mis peaksid olema elimineeritud. On, mida ühiskonnal kõigi huvipooltega arutada.