/nginx/o/2013/04/30/1721804t1h7526.jpg)
Eesti Bioeetika nõukogu aseesimees Andres Soosaar leiab, et arusaam, mille kohaselt riigi hooldusravi süsteemi vajakajäämisi võiks ravida aktiivse eutanaasia seadustamisega, on ebainimlik ja julm.
Andres Soosaar: ihalus eutanaasia järele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrei Hvostov pahandab oma arvamusloos mõnede ettevaatlikkuse peale, et Eesti ühiskond ei ole eutanaasiadiskussiooniks valmis ja soovib otsesõnu, et abituid võiks sõprade ja elukaaslaste abiga selle ilma raskustest kiiremas korras lõplikult vabastada. Olen samuti veendunud, et meie ühiskond on valmis meditsiiniga seotud elulõpu teemasid senisest märksa enam arutama ning mõne jaoks võib ühiskonna ebaküpsuse argument olla pigem ettekäändeks probleemidega tegelemist vältida. Samas olen selgelt eeskätt võimalike kuritarvituste ja õige küsitava inimväärikuse säilimise argumentidega selle vastu, et sõbrad ja kamraadid hakkavad üksteise eluküünlaid kellegi arvates sobival momendil kustutama.
Eesti Bioeetika Nõukogu ja TÜ eetikakeskus on juba mõned aastad tagasi korraldatud seminaridel eutanaasia teemat vaaginud. Kui tookord räägitu kestvat ühiskonna tähelepanu ei pälvinud, siis räägib see ikkagi sellest, et teatud inimese elu lõppu käsitlevad probleemid ei ületanud siis kestvamalt ühiskonna valuläve. Küllap testitakse seegi kord, kas ühiskond on valmis kestvamalt oma tähelepanu hoidma sellel teemal.
Hvostovi kaitsekõne aktiivse eutanaasia seadustamisele põhineb pigem individualistlikele emotsionaalsetele argumentidele ning neid emotsioone näikse järjest kütvat nii lähikonnas oleva inimese käekäik kui avaramalt erinevad probleemid keerukas meditsiinilises seisundis olevate inimeste hooldusega. Meditsiinieetikas on aktiivse eutanaasia ja enesetapule kaasaaitamise lubatavus olnud viimaste aastakümnete üks enam diskuteeritud valdkondi ning vaid üksikutes riikides (näiteks Holland, Belgia, Luksemburg, Šveits) on see resulteerinud ühe või teise praktika legaliseerimisega. Paljudes riikides ollakse selliste praktikate lubamise suhtes kahtleval või eitaval seisukohal.
Eesti vastav arutelu võiks taaselustuda nii teema jaoks oluliste eetikaprintsiipide (elu pühaduse, inimväärikuse ja isikuautonoomia austamine kõigepealt), eutanaasia erinevate vormide, traditsioonilise arstieetika eutanaasiavastasuse kui ka eutanaasiat lubavate riikide reaalse praktika lähema tutvustamisega, mille järel oleks võimalik ka kaalutletud valikuid teha.
Vastasel korral võib diskussioon kergesti kujuneda üliemotsionaalseks verbaalseks kähmluseks, mille lõpuks teinekord isegi ununeb, millest vaidlus üldse algas. Igal juhul on ebainimlik ja julm niisugune arusaam, mille kohaselt riigi hooldusravi süsteemi vajakajäämisi võiks ravida aktiivse eutanaasia seadustamisega.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Andrei Hvostov kirjutas Postimehe arvamusportaalis, et Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad.