Kollast vesti kandvad protesteerijad vaatavad televiisorist Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni pöördumist rahvale seoses nädalaid kestnud meeleavaldustega.

FOTO: SCANPIX

Kui Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni plussid ja miinused kokku lüüa, siis meil Eestis on pigem põhjust talle pöialt hoida, mitte vesti-protestide peale kahjurõõmsalt itsitada.

Esimene argument on kaitse ja kaitsetahe. Teine see, et ka meile on kasulik, kui Prantsusmaa majandus saaks uut hoogu ning vähemalt osast sotsialistlikest kammitsatest vabanemine õnnestuks. Kolmas lootus on, et väheneks kogu Euroopa sõltuvus (imporditavatest) fossiilkütustest – küsimus pole üksnes vahetus elukeskkonnas, vaid tegemist on mitmeharulise julgeolekuküsimusega. Vahemärkusena: loomulikult ei ole mõtet Macroni kiitmisega liiale minna. Tegemist ei ole imeinimese, taevast saadetud Euroopa päästja ega ilmselgelt ka mitte just liiga originaalse mõtlejaga. (Sihipärane tülinorimine USA presidendiga ei ole kindlasti kõige arukam asi, mida üks Euroopa riigi president võiks teha jpm.)

Lisaks brittidele on Euroopas arvestatavad kaitsejõud just prantslastel. Oleks väga tore, kui jõutaks vähemalt NATOs kokku lepitud kaitsekulude tasemeni.

Loomulikult on olemas ka Venemaa mõjutustegevus ning Kremli trolliarmee aktiivsust on tähele pandud ka kollaste vestide mässamiste ajal. Iseasi, kui mõjukas see mõjutustegevus konkreetsel juhul on. Macronil on tahe sellele tõsiselt vastu astuda. Marine Le Penil seda tahet ei ole, nagu ETV «Välisilmas» äsja nägime, suhtub ta Kremli agressiooni Ukraina vastu umbes samamoodi kui osa meie keskerakondlasi – «ei ole olemas, muinasjutt». Valem on seega üpris lihtne.

Võimalik, et Macron läks reformides ülemääraselt hoogu, ent lootkem siiski, et vesti-protestid mõistlikule osale muutustest vett lõplikult peale ei tõmba.

Üks asi, mida Macroni maksureformidele ette heidetakse, on see, et sellest saavat enim kasu kõige rikkamad, samas kui kõige vaesemad ei saa üldse kasu. Esiteks, maksuvähendused saavadki mõjutada neid, kellel on reaalselt olemas tulu või vara, mille pealt makse kogutakse – kellel mitte midagi ei ole, seda ei aita ükski maksuvähendus, vaid talle on tarvis sotsiaalabi.

Teiseks on maksureforme mõtet võrrelda ikka nende reeglitega, mis konkreetses riigis enne kehtisid. Prantsusmaa kogetud probleem oli, et jõukamad inimesed viisid liiga suurte maksumäärade tõttu oma vara riigist välja, selle asemel et luua uusi töökohti oma kaasmaalastele.

Protestide algpõhjus oli kütusehindade tõus. Sellest möllud maanteedel ja tänavatel ning protestilaine tunnuseks saanud kollased ohutusvestid. Tarbimismaksude, sh kütuseaktsiisi häda ongi see, et esimese hooga saavad valusalt pihta vaesemad inimesed, kellel ei ole võimalust oma kulustruktuuri kohe ümber korraldada. Pikemas plaanis on aga mõistlik vähendada sõltuvust fossiilkütustest ja üksiti nende allikatest (peamiselt autoritaarsetest riikidest) kui ka anda tugev impulss tehnoloogia arendajatele.

Võimalik, et Macron läks reformides ülemääraselt hoogu, ent lootkem siiski, et vesti-protestid mõistlikule osale muutustest vett lõplikult peale ei tõmba.